Tõnu Virve: ajaloo mõtestamine massimeedias

Avatseremooniasse oli lükitud nõukogude nukunalja. Foto: Liis Treimann

Tõnu Virve kirjutab värskes Sirbis, et viperused kuulusidki Sotši taliolümpiamängude avatseremoonia juurde.

Olümpiamängude avatseremoonia etendused on kujunenud üheks olulisemaks maailmaajaloo mõtestamise rahvalikuks vormiks korraldajamaa ajaloosündmuste kaudu. Ka Sotši taliolümpiamängude avatseremoonia oli üks selline tähtsündmus.

Londoni suveolümpiamängude avamise suuretenduse kujundlikuks üldistuse vundamendiks oli kristlik kultuur ja peasümboliks Eedeni aed. Keskmes seisis hea ja kurja tundmise puu, mille juures siis nüüd peaaegu kogu maailma rahvaste esindajad oma riigi rahvuslipu all taas kokku said. Sportlaste delegatsioonid kogunesid realistlike detailidega kujundatud Jumala aeda, vaatama oma ja ühe impeeriumi käekäiku. Võtmesündmuseks ajaloomälu kulgemises oli uusaja sünni lavastus Inglismaal, üldistav ja seejuures ülimalt täpsete realistlike ajastutruude kujunditega loodud visuaalselt ning tegevuselt stiilne dramatiseering. Inglismaalt alguse saanud tööstusliku revolutsiooni suurejooneline ja detailideni läbi töötatud vaatemäng miljonitele oli inglaslikult peen massietenduse kulminatsioon, stsenaristide, lavastaja, kunstnike, osatäitjate ja teletehnika ühistöö totaalselt võimas kunstiline tulem.

Ühendkuningriigil ei olnud erilisi filosoofilisi probleeme oma maa vanema ja uuema ajaloo jutustamisega. Teleetenduse sisu vormimisel ja visualiseerimisel peeti silmas, et Inglise kuningliku impeeriumi ajalugu oleks arusaadav kõigile maailma rahvastele.

Venemaal tuli alustada täiesti nullist taliolümpiamängude taristu ehitamisega. See oli majanduslik probleem ja lahenduse võti peitus eelkõige rahas. Olümpiamängude korraldamiseks on läbi töötatud reeglistik ja võistluste spordirajatistele kehtestatud kindlad reeglid.

Universum peasümbolina

Hoopis keerulisem oli aga Venemaa ajaloo kujutamisega. Nullist tuli alustada ka tänapäeva arusaamadele vastava ajalookäsitluse väljatöötamisega. Kui majandus reageerib muutustele kiiresti, siis mõtteviisid on visad aja muutustega sammu pidama. Kõige keerulisem oli 20. sajandi sõdades räsitud maailma sündmuste nüüdisaegne mõtestamine ja Venemaa rolli kujutamine selles.

Õrnõhuke toetuspind moodsa ajaloo käsitluse rahvalikuks šõuvormiks modelleerimisel oli loodud küll juba restaureeritud Moskva keiserliku Suure teatri avamise auks korraldatud avaetendusega. Teleülekandes kajastati efektselt Venemaa olulise kultuuritempli ajalugu nüüdisaegse mõtteviisi võtmes. Kuid selle meeldejääva teatri- ja teleetenduse puhul oli tegemist siiski vaid konkreetse teatrimaja ajalooga. Olümpiamängude mastaabid on aga totaalselt teised. Mõne tunni jooksul tuleb protokollilise tegevuse sisse sulatada paari tuhande aastase Venemaa ajalugu, sealjuures solvamata praeguse Euraasia föderalistliku hiidriigi koosseisu kuuluvaid muid rahvusi, erinevaid uskumusi ning poliitilisi veendumusi.

Venelased olid valinud peasümboliks universumi. Ajalugu kuni vastuolulise 20. sajandini oli lavastatud filmikunsti vahenditega maailma tipptasandil, kõrgvormis esteetika ja montaažiga. See oli hümn vene filmikunstile. Vene klassikaline ballett lahendas stiilselt Sankt-Peterburgi ajastu. Möödunud sajandi moodne ajalookäsitluse tõlgendus avati 20. sajandi alguse vene avangardkunsti kaudu, mida meil on aastaid propageerinud Leo Lapin.

Inimlikul tasandil tõstavad möödunud sajandi väärtused esile olümpialipu kandjad, kus märgilise tähendusega on maailma esimene naiskosmonaut Valentina Tereškova ja filmilavastaja Nikita Mihhalkov, meie, sõjajärgse põlvkonna iidolid. Telepildi suure plaani puhul eredalt nähtaval punane viisnurk Putini kukla taga oli selge vihje, et nõukogude aega ei saa ega olegi vaja olematuks teha. Seda, et ka sealt on palju positiivset võtta, kinnitas superlavastus nõukaajast staadioniväljal. Ühtlasi võib selles näha ka sümbolit, et maailmarevolutsiooni ideed pole maha maetud ...

Kulminatsiooniks oli 20. sajandi alguse vene avangardkunstnike kujunditega lavastus «Inimene ja masin». Mõneti tuletas see meelde inglaste tööstusrevolutsiooni lavastuslikke võtteid, meenusid ka meie Hommikteatri etenduste fotod möödunud sajandi kahekümnendatest.

Superlavastuse kulgemisel sai reljeefselt tajutavaks põhjus, miks on Sotši taliolümpiamängud nii olulised Putini Venemaale: oli vaja üleilmse haardega sündmust, mille kaudu edastada sõnum, et Venemaa on muutunud uue mõtteviisiga moodsaks 21. sajandi riigiks. Mõned viperused kuulusidki nagu asja juurde, et noh, meil ikka juhtub. Olümpiatule alus meenutas ühemõtteliselt möödunud sajandi kuuekümnendate NSVLi tippaja esteetikat, nostalgiline, ent uusmoodne disain.

On hea, et meie peaminister osales avatseremoonial ja koos perega. Sellega andis Ansip edasi väikeriigi sõnumi, et Eesti väärtustab perekonda. Isa-ema-tütre helevalge ühissõnum haakus ideaalselt suuretendusel rõhutatud laste olulisuse ja rahvuskultuuri väärtustamise teemaga. Millegipärast meenus mulle kui vilistlasele tühi EKA plats Tallinna kesklinnas.

Efektideta purjeregatt Tallinnas

Olin 1980. aasta suveolümpiamängude Tallinnas peetud purjeregati ava- ja lõputseremoonia peakunstnik ning nägin lähedalt ka kogu olümpia suursündmuste ettevalmistust Moskvas. See oli superkogemus, mida kavatsen laiemalt valgustada oma poja loodavas portreefilmis «Palju õnne».

Meenub üks kohtumine Vene kaitseministeeriumi kindralstaabis. Ettenähtud pooletunnine kohtumine kestis ligi viis tundi. Arutasime tulesüütamise tseremooniat. Sellel arutelul tekkis ka kosmosest olümpiatule toomise idee, mis tehtigi Moskvas ära. Pakkusin sellel kohtumisel naljaga pooleks Tallinnale välja üle Pirita jõe vee peal jooksva tuletooja, kristliku kujundi, ning et tule süttimisel tõuseb Tallinna lahel tohutu vee-ekraan, kuhu projitseeritakse laseriga Lendava Hollandlase kujutis.

Kindralid võtsid minu visioone aga tõsiselt, väites, et Musta mere sõjalaevastikul on vahendid idee teostamiseks olemas. Meie ametnikud lõid hirmust ebaõnnestumise ees põnnama. Sõjaväelased said sellest aru. Äkki küsis üks hallipäine muhe kindral väljakutsuva uudishimuga meie naisametnikult, kui suur on eestlaste ava- ja lõputseremoonia ilutulestiku eelarve. Kui kindral seda kuulis, ütles ta sapiselt, et see on nagu «kuke peer» ja kirjutas kolm nulli eelarvele juurde. Sellega oli kohtumine lõppenud.

Tallinnas toodi olümpiatuli tagasihoidlikult kaatris Pirita tseremooniaplatsile, ei mingit efekti, aga kõikvõimalikud apsakad olid elimineeritud. Millegipärast meenus teleri ees Sotši avatseremooniat vaadates ja ka sellega ETV ekraanil kaasaskäivat igasugust irisemist kuulates just see lugu minevikust. Oh neid naabritevahelisi suhteid.