Nüüd on see siis läbi. Möödunud laupäeval toimus suurejooneline danpatsu-shiki, millega sai otsa meie enda Jaapani kuldvõtmekese lugu. Kujutage ette: ma ei räägigi olümpiast, vaid Eesti vägilasest Barutost ja tema imelise karjääri lõpetamisest.
Artur Talvik: sumopats ja saunakultuur
15. veebruar 2014, 21:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda mitmetunnist danpatsu-shiki tseremooniat nimetas osa vähestest kohalolnud eestlastest naljatades elu pikimaks juukselõikuseks. Nimelt lõpetatakse sumoässade karjäär traditsionaalse patsilõikusega. Ent kuningliku tseremoonia lõpul lasid ka kõige kalgimad naljahambad pisarad valla. Neis pisarais segunes nii rõõm kui kurbus, nii austus kui uhkus. Ka üks kuulsamaid elavaid eestlasi, kümme aastat shinto jumalaid teeninud ja oma miljonitele fännidele rõõmu valmistanud vägilasel ei õnnestunud pisaraid varjata. Meie sumokuninga võimas karjäär sai läbi!
Ka minul õnnestus olla nende 230 inimese hulgas, kes said ülisuurte kääridega tema üksikuid patsikarvu lõigata. Ma ei suuda tänaseni imestamata olla selle üle, kui suure töö meie kodumaa tutvustamisel on ära teinud see Laekverest suurde itta läinud eestlane. Nüüd läheb ta sinna Lääne-Virumaa nurka oma farmi ja turismitalu juhtima. Nagu ikka vastutuult liikudes. Kui kõigi pilgud olid suunatud läände, läks tema itta, kui kõik jooksevad maalt linna ja välismaale, tuleb tema koju ja asub elama maale.
Tolle suursündmuse järelpeol arutasime ka ühe soomlasest sumofänniga, taustaks yokozuna Hakuho imekaunis karaoke, kas Muumid ja Soome disain on Jaapanis tuntumad kui Baruto. Nõustusin soomlasega, kui ta arvas, et ega Baruto tuntuse vastu ikka saa.
Aga koju lennates avastasin ennast Helsingi lennujaamas Finnairi plakatilt üht reklaamlauset lugemas. See kõlas umbes nii, et siin on meie kodu, aga see on imeline sild lääne ja ida vahel. Ja sellel sillal toimus kõva sagimine! Tallinna lennujaamas tundsin küll, et olen koduselt hubases kohas, aga siinsed sillad on küll väga ühesuunalised või puuduvad üldse. Kuidas need soomlased ikka oskavad?
Meil on ju ka Lotted ja Sipsikud ja igasugused muud tegelased, aga jaapanlased ei tea neist midagi. Meil on ju ka puutumatu loodus, aga jaapanlased ei tea sest midagi. Meil on ju ka igasuguseid asju, millest jaapanlased ei tea midagi, aga soomlaste asju teavad. Ja seda hoolimata sellest, et kasulike uste avamiseks pakkus Baruto meile suisa kandikul kuldvõtmekest, millist soomlastel polnud.
Jõudsin kahe tulemuseni: esiteks, soomlased ajavad oma asju saunas. Ja teiseks, nad ei unusta isiklike huvide kõrval ka ühishuvisid. Neil on saunakultuur.
Nojah, eks meilgi ole saunakultuur, aga tähtsate asjade ajamise asemel me lihtsalt peseme seal ennast. Rääkimata sellest, et suudaksime tegutseda ühistes huvides.
Kui võrulastel õnnestub suitsusaun UNESCO kaitse alla saada, võiks teha välissuhtluses põhimõttelise suunamuutuse. Kõik külalised sauna! Koorigu oma suled ja pagunid maha ja suhelgu meiega nagu võrdne võrdsega. Veel enam. Et soomlastest mööda minna, peaks meie välissaatkondadesse tegema suitsusaunad, kuhu konsul annaks koos paberitega kaasa ka viha ja suursaadik peaks läbirääkimisi leili visates.
Ja pange tähele, asjad hakkaksid edenema mühinal!