Madis-Ulf Regi: minu päevik 2014

Madis-Ulf Regi Foto: Erakogu

Tänasest hakkab Postimees avaldama kord kuus lõike Madis-Ulf Regi (60) päevikust. Regi on tegutsenud pikemat aega juhina, samuti vaimsel alal ja juhutöödel. Tema senine kokku­puude ajakirjandusega on olnud pisteline ja pinnapealne. Oma ametlikule staatusele (FIE) eelistab lühendit VKM – vana kooli mees.

23. jaanuar. Käisin hommikul Eesti Arvamusliidrite Liidus, sain kätte liikmekaardi nr 00298. Asjalikult, ilma mingi pidulikkuseta. Juhatus oli otsustanud mind vastu võtta juba enne jõule, kaart sai valmis alles nüüd. Mida see mulle annab? Üks asi on ennast ise arvamusliidrina tunda, teine asi on, kui saad näidata kahtlejatele ametlikku dokumenti. Küsisin, kellele on antud liikmekaart nr 1. Sekretärineiu, välimuselt suhtekorraldaja, ei teadnud: «Ma olen siin uus.»

• • •

24. jaanuar. Hämmastab see üksmeel, millega kommentaatorid mitte ainult meil, vaid kogu maailmas vastavad küsimusele, mis hakkab toimuma Ukrainas: «Ei kujuta ette!» Ma ise ka ei tea veel täpselt, millal Janukovõtš naiseriietes põgeneb. Eelmisel nädalal pakkusin, et millalgi mais. Täna tundub, et juba märtsi keskel.

• • •

25. jaanuar. Päeval Priit Pedaja topeltalbumi «Üle latvade» esitlusel. Kohal oli enamasti teatrirahvas, aga parema meelega oleksin kohanud seal noori lauljaid – kõiki neid, kellel mitu plaati, esimene elulooraamat juba väljas ja lisa tulemas. Siis oleksid ka nemad näinud, kuidas on õige: saa ikka 60 täis, ja siis anna välja see, mis tarvis. Sest enne sa lihtsalt ei näe!

• • •

26. jaanuar. Miks me pidime Leedu jobude ees üldse vabandama? Miks me ei öelnud kohe, et see f-tähega sõna (fools) ei tähenda mitte «jobusid», vaid «kilplasi». Igati auväärne vähemusrahvus, kelle nimetus Merkeli kodumaal on Schildbürger.

• • •

27. jaanuar. Teist päeva kumiseb vaimukõrvas: «Näkku lõi tuulte kadakavits.» Täpselt nagu: «Rebi, veli, hoolega!» Ken-Siimor (13) (M.-U. Regi lapselaps – toim) ütles, et nõukogude aeg oli ju uhke aeg, kui lauldi nii uhkeid laule. Seletasin poisile, et Pedajas ei olnud mingi mainstream, vaid poolpõrandaalune, ja et tema laulude järgi ei saa seda aega hinnata, aga ma vist ei osanud lõpuni seletada.

Lastega peab hakkama varem tegelema. Ja peab laskma neil koertele ette lugeda, nagu nüüd on selgunud.

• • •

28. jaanuar. Pete Seeger, töörahva laulik, on surnud. Kas meil on kedagi temaväärset kunagi olnud? Peeter Tooma hakkas nagu sinnapoole liikuma, aga tundub, et töölisklassile jäi ta siiski kaugeks. Veel küsisin endalt: mis on ühist Ansipil, Savisaarel ja Seegeril? Ja ise ka vastasin: kõik nad on endised kommunistid. Nagu minagi.

• • •

29. jaanuar. Kristiina helistas: «Ütle mulle üks ilus erakonna nimi.» Soovitasin esimese hooga «Blond Eesti». Kristiina ütles, et seda on talle juba pakutud, ja et mina ei ole sugugi parem inimene kui need pakkujad, ja olgu ma üldse vait ja ärgu karjugu tema peale.

• • •

31. jaanuar. Sirbis on üks artikkel pikem kui teine. Levinuim lause lehes on «Järg pöördel». Mina olen (koos paljude teiste lugejatega) juba selles eas, et lehe pööramine nõuab teatud pingutust. Selle eest tahaks ka midagi saada. Midagi päris uut, mitte lihtsalt teada saada, millega vana lugu lõppes. Kenderit oleks neile tarvis!

• • •

2. veebruar. Päeval Tartu rahu aastapäev. Õhtul ETV 2-s Andres Söödi tuluõhtu. Vaatasin «Leigo järvi» – filmi sellest, kuidas Tõnu Tamm neid järvi tegi. Pärast kirjutasin «Antiigileksikonist» välja sõna «titaanlik» kõik tähendused: üleinimlik, võimas, hiiglaslik. Sama efekt oleks, kui Tõnu Kaljuste oleks enne, kui hakkas seal muusikat tegema, teinud valmis Naissaare.

• • •

3. veebruar. Imbus välja, et Soome hakkab arutama rahuvalvajate saatmist Kesk-Aafrika Vabariiki. Juttu on maksimaalselt 20 mehest. Koos eestlastega teeks see kokku täpselt 75 meest. Vanarahval jälle õigus: kes vähegi panustab, see kaasatakse täiega!

• • •

4. veebruar. Miks on ajakirjanduses alati nii palju kära, kui mõni inimene astub erakonda? Pole ju tema ainus, kes tunneb, et üksi enam ei saa. Inimesed ikka kas astuvad rahvatantsuringi, lähevad hooldekodusse, muretsevad lemmiklooma, kolivad väljavalitu korterisse või lausa abielluvad. Ja sama hästi aitab üksindust peletada erakond. Mis on mind seni erakonnastumisest eemal hoidnud? Just see ebaterve kära. Ma ei taha olla meedia keskpunktis.

Tunnen vaistlikult, et sõber Anvar on asunud ohtlikule teele.

• • •

5. veebruar. Nagu ikka, kaasnes ka seekord teenetemärkidega palju küsimärke – mille eest? Veel rohkem on täiesti tundmatuid nimesid, kellest ma pole kuulnudki. Kuidas presidendi kantselei neid teab? Mul on tunne, et meid kõiki jälgitakse.

• • •

7. veebruar. Mind kui eestlast ei huvita, mitu medalit saab Eesti – tõenäoliselt on see ühekohaline arv, kui sedagi. Mind kui globaalset mõtlejat huvitab, mida musta Putin valge olümpia varjus korda saadab. Olen valvel.

• • •

10. veebruar. Sattus näppu «Venemaa ajalugu 1900–1945», õpik 11. klassile, ilmunud Moskvas 2012. Igaks juhuks vaatasin üle delikaatsemad teemad: äkki valib Tallinna linnavalitsus just selle raamatu vene õpilastele lisalektüüriks? 1940. aastast on öeldud, et «arvestades jõudude kolossaalset ebavõrdsust, läksid Balti vabariigid Moskva nõudmiste täitmisele. Juba mõne päeva pärast moodustati nendes vabariikides «rahvavalitsused».» Tõepoolest jutumärkides! Ka tunnistatakse, et NSV Liit alustas 1939 sõda Soomega ja laskis 1940 maha Poola ohvitserid (Eesti jt ohvitseridest küll ei räägita), ning leidub muidki liberaalseid tõdesid. Nii et suhteliselt talutav õpik. Ainult et vaatepunkt oleks siin, Eestis, õppimiseks vale, ja Eesti ajaloo mõistmiseks olulised detailid – aga just detailides, nagu õpetab Mies van der Rohe, peitub saatan – on puudu.

Teisest küljest: ma ise õppisin ju Palametsa õpikust, mis selle vene õpikuga võrreldes oli ikka tõeline valede vabrik. Ja ometi sai minust lõpuks korralik inimene.

• • •

11. veebruar. Siimu tagasitulek – ei tea veel millal! – on pannud sipelgapesa mõnusalt kihama. Varem on võrreldavat furoori tekitanud ainult Eduard Vilde tulek Taanist 1917 ja Artur Rinne tulek Siberist 1956.

• • •

13. veebruar. Tobreluts tõi Eestile Sotšist juba 29. koha. Arenguruum jääb järjest ahtamaks!

Õhtul Draamas «Kollaborandid». Pealkiri liiga otseütlev, ise oleksin eelistanud «Kaasautoreid». Merle on jätnud publikule palju võimalusi vales kohas naerda, ja seda ka kasutati, kuigi loiult. Ja Bulgakovist hakkas kahju. Mõni, kes kuuleb seda nime esimest korda, võib nüüd arvata, et ta oligi niisugune isetu vihmauss. Kas mina tahaksin, et kunagi mõni suvaline inglane, kes ilmselt ei ole Shakespeare, ja kes ei tunne ei mind ega minu maa saatust, kirjutaks minust näidendi? Ei iial!