Juhtkiri: Kevin Uljaste triumf Sotšis

Vaevalt et suurimgi optimist Eesti olümpiakoondisele seekord erilisi ootusi pani, kuid... Olles näinud sel nädalal ära suusasprindi ning meie kunagise paraadala, meeste 15 kilomeetri klassikasõidu, võib nukralt nentida, et murdmaasuusatamises oleme langenud leebelt öeldes mudaliigasse. Eestlaste parimad kohad leiame sealt, kuhu on alaliselt määratud platseeruma Postimehe huumorinurga hädavaresest tähtsuusataja Kevin Uljaste.

Eneseiroonilist nalja võib sel teemal muidugi lõputult teha, kuid ühel päeval – ja millal veel kui mitte olulisima võistluse järel – tuleks siiski täie tõsidusega küsida, mis on selle põhjus ja kes võtab vastutuse. Kusjuures vastutust ei peaks kandma meie õhukese murdmaakoondise tipp – see on valdkonna juhtimise teema.

Eesti Suusaliidu kodulehel leiame alateema «Tegevusfilosoofia», mis Sotši OMi kontekstis kõlab pehmelt öeldes õõnsalt. Seal seisab muu hulgas, et alaliidu «visioon on olla edukaim ja populaarseim spordialade ühendus Eestis», «missioon on tagada suusaspordi edu, populaarsus ning järjepidev areng» ning lisaks veel positsioon: «Suusatamine on Eesti rahvus­sport.» Järgneb jutt väärtustest, milles rõhk märksõnadel «ajalugu», «kvaliteet», «eesmärgipärasus» ja «professionaalsus».

Asi ei ole paari tipu taandumises, vaid arvestatavate tegijate täielikus kadumises. Need, keda loeti omal ajal teise ja isegi kolmanda järgu sportlasteks, oleksid oma tulemustega praegu vägagi korralikud tegijad. Piret Niglas, Cristel Vahtra, Priit Narusk ja Kaspar Kokk saavutasid tiitlivõistlustel ridamisi kohti 20 ja 30 parima seas.

Tõsi, suusaliidu juhtkonnas on uus­i nimesid – näiteks peasekretär Jaak Mae on ametis olnud vähem kui aasta. Ent küsimus, kas Mati Alaver peaks endiselt olema suusakoondise juures võtmetegelane, on viimastel aastatel kõlanud peamiselt seoses dopingulugudega. Et kas tema positsioon on eetiline ja juriidiliselt korrektne. Sotši valguses tuleks küsida, kas pikaaegne strateegiate kujundaja Alaver pole mitte olnudki üks arhitekte, kelle ideedele tuginedes ehitati üles vundamendita kaardimajake. Sed­a, et mõtted on otsas, tunnistas eile Õhtulehe usutluses ka Alaver ise: «Miks loodetud arengut pole, ei oska ma öelda. Sest kui oskaksin, teinuksin paljud asjad teistmoodi.»

Eestis üritab päris mitu spordiala konkureerida rahvusspordi tiitlile. Kindlasti ei ole seda ala, mille rahvusvahelisel tasemel kandepind paari aastaga kokku kukub. Eesti väiksuse ja rahvaarvu taha pole siin mõtet pugeda. Suusatamine pole sumo, kus sajandis sähvatab üksik talent. Rahvusala tähendab, et populaarsus harrastajate seas tagab tippspordi taimelava. Kui arengut ei ole ja rahvuskoondis põrub (praegusel juhul lausa hääbub), tuleb sellest järeldused teha. Eesti murdmaasuusatamine vajab uut lähenemist, uusi ideid ja inimesi.