Tore, et Mart Juur ja Andrus Kivirähk ei ole ainsad tõsiselt võetavad naljamehed. Amatööride ja isegi poliitikute ridadest tuleb aeg-ajalt häid leide, millest «geneetiline kommunist» ja «kommunist-koerajuht» on viimaste nädalate parimad üllitised. Võib juba ette kujutada, kuidas teised selle kättenäidatud kullasoone üles võtavad. Ootusärevus seab meid valmis sellisteks maiuspaladeks nagu «vereliini pidi demokraat» või «põlvnev konservatiiv».
Rahvapsühholoogias, mida võim meelsasti ära kasutab, on üsna kindlad arusaamad, millised omadused on inimesel päritavad ja millised mitte. Enamik elulookirjutajaid teab näiteks täpselt, kellelt on nende jutustuse peategelane pärinud korraarmastuse ja kellelt kiindumuse loodusesse. Tagurlikuks peetavad jõud ühiskonnas näivad sageli pooldavat vaadet, et enamik sotsiaalseid pahesid ühiskonnas tuleb pahadest geenidest. Kuna asotsiaalsetel gruppidel, kes ei taha kinni pidada sotsiaalsetest lepingutest, on sageli rohkem järglasi, siis on igati ootuspärane, et pahade geenide kontsentratsioon praegusaja ühiskonnas kiiresti kasvab. Ennast edumeelseks pidajad arvavad geenide jutu kohta, et see on jamps, uskudes siiralt või ajupesu tagajärjel, et päritavad saavad olla vaid juuste värv, kasv ja äärmisel juhul käelisus, kuid mitte mingil juhul iseloom või poliitilised vaated.
Veel kümmekond aastat tagasi oli populaarne arusaam, et inimese omadused saab sättida teljele, mille ühes otsas on kõvad bioloogilised ja teises pehmed sotsiaalsed omadused. Oldi valmis tunnistama, et näiteks kalduvus tunda negatiivseid emotsioone on mingis osas pärilik, kuid näiteks see, kui palju inimene usaldab teisi või kui avatud on ta uutele ideedele, tuleneb täielikult inimese eluteest ja sealt saadud kogemustest. Nüüd on aga sotsiaalteadustes omaks võetud hoopis teistsugune arusaam, mille järgi on enamik inimese omadusi vähemalt mõõduka geneetilise kontrolli all.
Seda, kas inimene täidab oma kodanikukohust ja käib valimas, on alati peetud pehmeks omaduseks. Oli suur üllatus, kui selgus, et osavõttu valimistest võib vähemalt USAs geenide põhjal ennustada umbes sama hästi kui inimese kasvu, lähtudes tema vanemate pikkusest. 2008. aastal ilmus ajakirjas Science James Fowleri ja Darren Schreiberi artikkel, mille sõnum oli, et inimese poliitilisel aktiivsusel on üsna tugev pärilik alus.
Kõige kindlam viis teada saada, kas mingi omadus on pärilik või mitte, on võrrelda erineva sugulusastmega inimesi. Näiteks ühemunakaksikutel on suurim võimalik sugulusaste, kuna nad on pärit ühest viljastatud munarakust ja neil on sada protsenti ühised geenid. Kahemunakaksikutel on 50 protsenti ühiseid geene ja nii edasi. Kui geenid peaksid midagi määrama, siis on põhjust arvata, et ühemunakaksikud on ühe või teise omaduse poolest sarnasemad kui need inimeste paarid, kes jagavad 50 protsenti või vähemat osa geenidest.
Sugulusastme võrdluse põhjal saabki otsustada, kui suur protsent mingi omaduse muutlikkusest on põhjustatud geenidest, milline osa on jagatud keskkonnal (kõik see, mida kaksikud koos teevad või jagavad, nagu näiteks vanemad) ja igaühe enda unikaalsetel kogemustel.
Eelmisel aastal ajakirjas Trends in Genetics avaldatud ülevaates võtavad Peter Hatemi ja Rose McDermott kokku selle, mida me praeguseks teame poliitika geneetikast. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et valdav osa inimese poliitilisest aktiivsusest sõltub 30–60 protsendi ulatuses geenidest. Poliitilise aktiivsuse näiteks võib olla üldine ideoloogiline hoiak liberaalsuse või konservatiivsuse teljel, valimisaktiivsus, autoritaarsed hoiakud või suhtumine naiste õigustesse. Nii nagu paljude teistegi omaduste puhul, on jagatud keskkonna (sealhulgas perekonna) mõju suhteliselt väike, kõikudes nulli ja mõnel üksikul juhul 20 protsendi vahel. Kõik, mis neist kahest üle jääb, on iga inimese unikaalne elukogemus, mida on raske arvesse võtta.
Loomulikult sõltub geneetilise mõju tugevus maast, kus inimene elab. Kuid näiteks sellistes arenenud riikides nagu Taani ja USA näib geenide mõju poliitikale olevat ühesugune. Kuid mitte kõik, millel on pistmist poliitikaga, ei ole ühesuguse geneetilise mõju all. Näiteks see, millist konkreetset parteid keegi eelistab, sõltub meie geneetilisest arhitektuurist väga vähe.
Sugulaste võrdlemine ei ütle midagi konkreetsete geenide kohta, mis võiksid määrata inimeste poliitilist käitumist. See on andnud hea võimaluse neile, kes peavad jahti konkreetsetele geenidele. Kui keegi üldse lootis, et õnnestub leida spetsiifiline poliitikageen, siis siiani on need lootused luhtunud. Poliitilise aktiivsuse eri küljed sõltuvad üsna veidi vanadest tuttavatest, mis on olulised paljude teiste eluliste funktsioonide puhul. Näiteks geenid, mis reguleerivad virgatsainete serotoniini ja dopamiini kogust kesknärvisüsteemis, mõjutavad poliitilisi eelistusi selle kaudu, et need on olulised eelkõige inimese iseloomu kujunemisel.
Kui nüüd lõpetuseks küsida, kas poliitika on meie geenides, siis vastus on kindel «jah». Kuid kahjuks mitte selles mõttes, et kunagi õnnestuks leida ühe kindla partei pooldajate geneetilised juured. On väga vähe tõenäone, et võiks olla mingi kommunismigeen või ühine pärilik alge näiteks partei Ühtne Venemaa liikmetel.
Vähemalt demokraatlikes riikides eelistavad valijad parteisid enam mitte niivõrd ideoloogia, vaid üha rohkem selle põhjal, millist isiksuse tüüpi esindab partei ja eriti selle liider. Euroopa riikides on ikka nii, et paremtsentristlikud parteid paistavad valijatele energilised, ettevõtlikud ja meelekindlad. Seevastu tsentrist vasakule kalduvate parteide juures peetakse tähtsaks hoolivust, sõbralikkust ja avatust. Kuna poliitikas kehtib rohkem sarnane-sarnasega-printsiip, eelistavad valijad erakondi enda isiksuse omaduste järgi. Need, kes ise on hoolivad ja avatud uuele, eelistavad pigem vasakpoolseid erakondi. Muidugi selle hetkeni, kuni partei või selle juht pole juhuslikult oma nägu kaotanud.
Enamik inimesi on arvamusel, et iseloom on hullem kui haigus. Haigusest võib paraneda, kuid iseloom on kogu eluks. Geneetilised uuringud kinnitavad igati seda arvamust. Isiksuse seadumused, mis sõltuvad 40–70 protsendi ulatuses geenidest, määravad märkimisväärses osas ära inimeste poliitilised eelistused ja aktiivsuse. Ja kuna inimene on poliitiline elukas, siis võibki rahuliku südamega järeldada, et selles tähenduses ongi poliitika meie geenides.
Akadeemik Jüri Allik on Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor.