Aarne Ruben: uusi tendentse meie humanitaarkõrghariduses

Aarne Ruben. Foto: Peeter Langovits

Tallinna Ülikooli doktorant kirjanik Aarne Ruben küsib värskes Õpetajate Lehes, kas Eesti humanitaarial on tulevikku?

Tihti on olnud kuulda ütlemist, et magistri­diplomile peaksid järgnema õpingud doktorantuuris ja doktori­kraadi omandamisele veel oma uuringute doktorijärgne süvendamine ehk postdok.

Ühe tuntud doktorandi (Oudekki Loone) hiljutine astumine seni mitte just parimaid lahendusi pakkunud erakonda tõi üldsuse ees kaasa tähelepanu juhtimise doktorantide elule. Tõepoolest, on olemas noorteadlased ehk doktorandid, kel on juba õnnestunud valida oma uurimissuund ja kes püüavad avaldada teadusartikleid maailma juhtivates teadusajakirjades.

Tartu ja Tallinna vahel

Kahtlemata jaotub meie humanitaar­intelligents Tartu ja Tallinna vahel. Sama jaotusega on siis ka teadussuunad, millega tegeldakse. Näiteks Tartu on Tartu-Moskva semiootikakoolkonna üks alustala, aga Tallinnas on jälle Eesti humanitaarinstituut, mille suunitlus on õige mitmekesine. Eestlase süda hakkab alati kiiremini põksuma, kui kõneldakse tema enda keskkonnast või mainitakse, millised õpetlased meil olid/on: Juri Lotman, Johannes Hint, Jaan Einasto jt. Paraku on aga reaalsus, et nii Tallinna kui Tartu ülikoolid on maailma teaduskaardil vaid üks väike täpe ega mahu isegi Euroopa kahesaja parima ülikooli hulka. Tean isegi läänemaailmast vägagi lugupeetud inimesi, kes leiavad Eesti kohta täpselt samamoodi, nagu leidis Tammsaare «Tõe ja õiguse» II osa tegelane pan Voitinsky: «See on maa, kus pole keelt ega kultuuri.»

Hiljaaegu toimuski Eesti humanitaarinstituudis konverents «Kas Eesti humanitaarial on tulevikku?». Leiti, et ajalugu ei tunne ühtegi näidet edukast tehnoloogilisest läbimurdest riigis, kus pehmed ained on unarule jäetud. Seepeale kostis kohe ka skeptilisemaid hääli: oleme siis kõik juba kultuuriloolased, korjame mõisaparkides lilli, sõidame kaarikuga ja ootame samal ajal seadmete iseeneslikku arengut. Sellega seoses nüüd siis kirjutangi, kuidas kulgeb üks suhteliselt tüüpiline humanitaarne doktorantuur Eesti Vabariigis, konkreetsemalt Tallinna ülikoolis ning kuidas on see seotud haridusega, mida õpilane on saanud alates esimesest klassist.

Tänu juhendajale

Doktoriõppe alates peab doktorant külastama märkimisväärsel arvul loenguid. Oma teadustöö suuna paned sa paika juhendajaga. Väga sageli on juhendaja ainus tõeline päikesekiir su elus, nagu templirüütlile tema meister. Võin julgesti ütelda, et kõik, mis minus on head, olen ma saanud tänu oma juhendajale. Tegelikult kohtusin temaga juba teisel kursusel, palju aastaid tagasi, kui meie riik oli vaid ühekuune. Sellest võiks kirjutada mitu romaani: noor inimene tuleb häbelikult keskkoolist, ta on ju tegelikult alles pubekas; ja äkki on ta kesk akadeemilist maailma, kus talle juba alguses selgeks tehakse, et ses ilmas võib edasi jõuda vaid tänu isiklikule tublidusele. See on otsekui Saabastega Kassi jõudmine jõe äärde või d’Artagnani jõudmine Pariisi.

Niisiis on juhendajast professor doktoriõppe parimateks lehekülgedeks, sest ta on mõistval elutargal moel jälginud õpilase tegemisi nagu vana Kalev salaja Kalevipoja tegemisi. Tema kabinetis oled sa nagu kodus, ja tegelikult ongi just selle kabineti uks elluastumise lävi.

Keerulisemaks läheb asi siis, kui oled mentori abistavaid oskusi kasutades (mis sa vastu annad?) enda jaoks paljud asjad selgeks mõelnud ja pead hakkama oma uurimistulemusi publitseerima. Laborikatsed, graafikud, tulp- ja sektordiagrammid saavad siis su elu pärisosaks. Sa ei ärka mitte kukelaulu või päikesetõusuga nagu paljud teised, vaid vajadusest Saagpaku sõnaraamatu järele, et lõpetada eelmisel hilisõhtul pooleli jäänud lauset doktoritöös. Tuleb pidevalt tööd teha, on ütelnud Eesti üks tsiteeritumaid teadlasi, maaülikooli taimefüsioloogia professor Ülo Niinemets.

Uurimistulemusi on raske avaldada

On muidugi probleem, et neid uurimistulemusi on Eesti teadusväljaannetes väga raske avaldada. Eesti teadusväljaande toimetajale on tarvis võimuelamust ja nii ta pahatihti ei vastagi sulle. Mida väiksem on võimupiirkond, mida inimene kontrollib, seda suurema maksimumi soovib isik sellest võtta. Kui Hitler oleks jäänud eluajaks kottide kandjaks Viini Läänevaksalis, siis oleks ta kogu selle elu aja kottinud nõrgemaid pakikandjaid. Ehk nagu kirjutas mu armas õppejõud Einar Laigna EHI ajakirjas Magellani Pilved, mis 1992–1993 ilmus ja mille üheks toimetajaks olin minagi: «Tüüpiline näide Nõukogude ühiskonnas on kioskimutid. Iga mutt tundis, et kioski leti taga on temal ainuvõim. Sa lähed ja küsid: «Palun pirukat.» Aga temal on vaja võimuelamust. Ta lööb luugi kinni, paneb sildi välja – «vaheaeg», «avarii», ükskõik mida. Tal on võim, naeruväärne ja pisike, vaid ühes väikeses kohas – ja ta püüab saada sellest maksimumi.» (Magellani Pilved 1/1993, lk 20)

Need kioskimutid on väikevõimu sümbolid. Seega – teadust tehes pead unustama kõik selle, mis Eesti konnatiigis toimub, ja pöörduma kohe niisuguse väljaande poole, mis on vastaval erialal nr 1 maailmas, kuhu saab raskesti või pika ooteajaga ja kus publitseerimine on prestiižne. Enamgi veel: sa pead pöörduma otse selle peatoimetaja poole, sest tegu on nii kõrge ülemusega, kellele pole kioskimuti-elamust vaja ja kes sulle käkki keerama ei hakka. Kõik see on ka maffialugudest teada: kui on tarvis, et asi saaks aetud, siis tõmba traati otse «perekonna» peabossile, vicecapo’ga (loe: Eesti teadustoimetajaga) ei tasu diili teha, sest ta ei ole initsieeritud perekonna karmimatesse saladustesse. Ja siis niisugune globaalne peatoimetaja ütleb kohe ausalt ära, mis ta sinu uurimusest arvab.

Teadusmaailmal on karmid saladused

Olemegi siinkohal jõudnud järeldusele, et globaalne teadusmaailm on kõik nagu üks suur perekond, milles toimib seltsimehelikkus. Sisestruktuuriks on seal teatud hierarhia ja kehtib reegel: mida kõrgemale positsioonile sa oled jõudnud, seda heatahtlikum oled sa vähemate vendade vastu, ehk piibellikult: nende vastu, kes käivad sinu järel, kartmata eksida. Teadusmaailmal on oma karmid saladused, mida teavad suured ja lõpuks need, kes julgevad suurte ustele koputada. Üks näpuviibe niisuguse peatoimetaja uksele, ja sa tead, et sa oled sees ning jätad ühtäkki selja taha need, kes endiselt ja asjatult seisavad pisikeses konnatiigis mõne ennasttäis mikrovõimuri vastust oodates.

Pidin lisama selgituse, kuidas kajastub doktoriõpingutes põhikoolis omandatu. Suhe on kindlasti otsene. Juba tol ajal õpetati, kes on võim ja mida võim teeb. Võim on seda tugevam, mida heatahtlikum ta julgeb olla. Represseeriv võim on kartlik, alailma oma selja tagant tulevaid varje piidlev võim. Loeme Edvard Radzinski teosest «Stalin» kirjeldust 1917. aasta Smolnõist, millises hoones platseeruvad bolševikud on äsja võimule tulnud. Keegi Peskovski tuleb Londoni ülikoolist ja käib Smolnõis kabinette pidi lootuses leida tööd. Ta satub Trotski tiiba, kus on palju blaseerunud nägudega inimesi, kes hooletult kanapeel lösutavad. Ja hoolimata sellest, et nood inimesed pakuvad Peskovskile riigipanga juhataja kohta, pöördub ta neist ära: see ei ole võim.

«Ta läheb vastaspoolde: seal on Iljitši kabinet, kus oma tööruumide puudumisel töötab Stalin. Peskovski tunnetab: siin elab juba tegelik Võim.» Niisiis on oluline seegi, kus võimukeskus asetseb. Eesti on väike ja siin teavad kõik kõiki. Suur maailm on aga kontrollimatu: seal võib alati välja ilmuda igasuguseid isikuid, kes võivad kuulutada, et just nemad on välja töötanud mingi uue teooria. Just nemad on millegi poolest edukad ja kõlblikud.

Üks niisugune ootamatute ideede publitseerimise võimalus on Cornelli ülikooli elektrooniline ajakiri arXiv.org, milles reaalteaduste probleemidele lähenetakse väga värsketest ja humanitaarsetest vaatenurkadest. Just sellisest ootamatust vaatenurgast lähtudes sündisid sünergeetika teadusena ning Ilya Prigogine’i vaade, mille kohaselt füüsika mõningad lahendumatud probleemid vajavadki vastuolulist ja korratut mõtlemist. Nii joonistub otselink füüsika ja psühhiaatria vahel ning prigogine’lik mõtlemine vajab oma kõrvale Gilles Deleuze’i psühholoogilisi mõtteid.

Vähem ülbust ja poosetamist

Üldiselt on aga Eesti doktorandile tarvis mõtteviisi, et maailm ei ole tema tahe ja kujutlus: on vaja vähem ülbust ja poosetamist ning rohkem konkreetseid tegusid. Ka kõrgharidus on hierarhiseeritud, iga tudeng vajab mentorit, kes teda õigele rajale juhib, kui tee kipub alt ära minema. Edasi sõltutakse veel õppetoolist, teiste kateedrite õppejõududest, rektorist ja isegi akadeemilisest audiitorist.

Meie humanitaaria lipulaev on ikkagi EHI. 1988. aastal tulid nõukoguliku hariduskorraldusega rahulolematud härrasmehed kokku ja asutasid Eesti esimese tasulise erakõrgkooli. Lektoreiks kutsuti inimesed, kes oskasid hästi oma ainet anda. Neist mõnigi, näiteks teoloog Jaan Lahe oli tollal väga noor, isegi noorem oma tudengitest. Nad said hästi hakkama.

Mäletan hästi toonaseid naljakaid päevi – millise aukartusega me toona oma õppejõududest rääkisime.

Nagu on ütelnud klassik: kõik möödunu saab unenäoks, ja nii on ikka veel kusagil sõõrmetes tallel Sakala keskuse vana maja kordumatu hõng. Elu on nagu kihiline pannkook, mille maitsvaimad kihid on just seal, mil veel oldi noor. Tagantjärele teelahkmel seisatades ja päikeseloojangus peegelduvate mineviku varjude mängu vaadeldes saab selgemaks, kui rasked aastad need tegelikult olid: 1990 … 1991 …