Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv.

FOTO: Peeter Langovits

Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv kirjutab värskes Õpetajate Lehes raamatukujundusest ja 25 möödunud aasta kaunimast raamatust.

Möödunud nädalal tehti pidulikult teatavaks, mäherdused isendid mineva aasta raamatusaagist ametlikult ja otsustavalt kõige kaunimateks arvati. Eks ta mõnes mõttes peeglike-peeglike-seina-peal-ettevõtmine on, sest maitseid on mitmeid, nagu teada. Ent nii olulikus asjas nagu paberraamatutele kuju andmine, on siiski piisavalt küllaltki objektiivseid kriteeriume, milliste alusel otsusi teha – ja see on kohati päris põnev mäng. Läinud aastal asjaarmastajana asjaomases žüriis osalenuna võin seda puhta südamega kinnitada.

Ja mitte ainult põnev. Mul on tunne, et aasta-aastalt, et mitte öelda märksa kiiremini, kasvab paberraamatu väljanägemise tähtsus aina suuremaks. Mitte ainult väljanägemise, vaid ka materjalide ja teostuse kvaliteedi oma. Sest füüsiline objekt, mis sisaldab väga vähe informatsiooni ruumi- ja kaaluühiku kohta, võrreldes ükskõik missuguse nutiseadmega, peab suutma oma eelised ja edemused maksimaalselt välja mängida ning nähtavaks teha, kui ta tahab, et teda jätkuvalt ostetaks. Paberraamatu allakäiku võime jälgida sisuliselt paberraamatu tekkimisest alates. No ei tehta enam säherdusi meistritöid nagu kas või saja aasta tagused entsüklopeediad. Isegi Eesti omi võrreldes on teostuse kehvenemine silmaga näha – ja entsüklopeediad on läbi aegade olnud ikkagi esinduslikud teosed, mille teostusesse pandi parimad vahendid ja võimalused. Iseasi, et ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes millegi teadasaamiseks igapäevaselt entsüklopeediat kasutaks. Neist on saanud ajastumärgid, kultuurilised fenomenid, monumendid raamaturiiulis. Kuid pidevkasutuses teabeallikad ei ole nemad ammu enam mitte. Suuresti sama lugu sõnaraamatute ja muu teatmekirjavaraga. Lähemast minevikust ja rahvalikumast raamatustikust on meeles kas või silmanähtav vahe ütleme sarja «Seiklusjutte maalt ja merelt» ning okupatsiooniaja lõpuotsas ilmunud «Põneviku» vahel. Seiklusjuttude heas konditsioonis sarja leiab tänagi antikvariaatidest – ja viletsas seisus eksemplare on võimalik restaureerida. Põnevikud olid inetud juba sündides – näiteks võis ühes köites olla kasutatud mitme tooni ja paksusega paberit segamini – ja nad lagunesid tihtipeale juba teisel lugemisel. Okupatsiooniaja paperback’idest à la «Mirabilia» ei tasu rääkidagi – hea, kui nad esimese lugemise rebenemata välja kannatasid.

Selliseid asju tänapäeval lubada ei saa. Mõned masinad on paremaks läinud, tehnoloogiad on muutunud, trükitakse teistmoodi ja trükivärvi lõhn pole ammu enam see, mis siis, kui rohi rohelisem ja lumi valgem oli. Ja vaadakem kas või nendesamade seiklusjuttude uusväljaandeid – hale koopia, ei muud. Ilu ja väärikuse pärast neid riiulisse ei ostaks. Sest sisu kättesaamiseks pole ju pappi ega paberit kulutada vaja – sada sarja võivad telefonis tallel olla ja igal eluhetkel lugemiseks valmis. Sestap on ääretult tähtis, et kvaliteetsele ja läbimõeldud raamatukujundusele üha rohkem tähelepanu pöörataks. Ma ei hakka siinkohal seda vana juttu ajama, et ka individuaalne iluköide võib hinda minna ja heade manuaalsete oskustega noored võiksid raamatuköitmisele mõtelda küll (sest kui jõukat bibliofiili parasjagu kundede hulgas aktiivsena pole, siis neid, kes oma tahvelarvutile isikupärase ümbrise tahavad saada, peaks jaguma; igatahes targem suund tööõpetuse tundides võtta kui labidad või pesakastid – labidat saab poest ja leevikesel on poogen). Ent seda silma ja vaatamisoskust ja terasust tuleks treenida, et näha ära, kuidas paberikiud jookseb, kas trükivaru on jäetud piisav, kas kirjatüüp on valitud silmasõbralik, kas raamat istub hästi käes. Kas või ainult selleks, et tunda ära, kas sinule kui lugejale, kui ostjale on ka hoolega mõeldud. Et osata osta täiuslikkust, mitte ülejala kokku käkitud asju. Pagari juures on lõhna ja kõhutunde järgi aru saada, kas sai tasub ostmist või ei tasu – kuigi sisu ehk süsivesikulaks on sageli sama. Ajal, mil paberraamat muutub haruldaseks külaliseks meie igapäevase lugemisvara seas, tuleb teha kõik, et ta oleks vähemasti oodatud külaline.

Seepärast kummardus kirjastuste liidu suunas, kes raamatute olemuse väljanägemuslikule küljele iga-aastase auhindamise kaudu tähelepanu juhib. Ning mindagu ja vaadatagu rahvusraamatukogus kaunimate teoste näitust – mindagu kohe klassitäite kaupa. Et hea paberraamatu eripära ei ununeks.