Eesti romaani paremad ajad on ees

Lõppeval nädalal taaselustasid ettevõtjad ja Eesti Kirjanike Liit Tammsaare muuseumis romaanivõistluse traditsiooni. 2015. aasta romaanivõistluse auhinnafond on 8000 eurot. Foto: Toomas Huik

Eesti Kirjanike Liidul (EKL) on vahest läbi aegade noorim juhatus, selle liikmete Peeter Helme, Jan Kausi ja Tiit Aleksejevi eestvedamisel on taastatud mõneks aastaks soiku jäänud romaanivõitlus – ning seda täielikult Eesti oma erakapitali toel, kirjutab Jürgen Rooste värskes Sirbis.

Jürgen Rooste: Mingis mõttes toote te praegu romaanivõistluse tagasi ... Miks seda üldse on vaja tagasi tuua, mis vahepääl juhtus?

Peeter Helme: Juhtus see, et inimesed, kes vedasid Eesti Romaaniühingut, mis viimasel ajal oli seda võistlust korraldanud, väsisid lihtsalt ära. Romaanivõistlus ei kadunud ära seepärast, et seda vaja poleks või siis, et polnuks inimesi, kes tahavad osaleda ja käsikirju saata, vaid just seetõttu, et tegijad ühel hetkel ei jaksanud.

Et seda oodatakse, tunnistab ju ka kirjastuse Tänapäev romaanivõistlus, kuhu laekub päris palju käsikirju. Nendegi arvates oli parem, kui oli olemas ka romaaniühingu võistlus, mis heas mõttes lasi käsikirju ühelt võistluselt teisele saata, vastavalt nende profiilile.

Ja siis on siiasamma, kirjanike liitu helistanud inimesi ja uurinud, millal tuleb järgmine romaanivõistlus, nii et ootus on olemas.

Rooste: Milline on põhierinevus Tänapäeva romaanivõistlusega, sel sügisel neil ju ka tähtaeg. On meil neid kaht vaja – ja on meil nii palju autoreid üldse?

Helme: Need on kaks väga erinevat asja. Tänapäev otsib oma kirjastusele häid käsikirju, mida avaldada, meie otsime häid käsikirju, mille avaldamiseks võivad kirjastused pärast omavahel konkureerida.

Jan Kaus: Kuna tegu on EKLi võistlusega, siis on siin taustal eesti romaanikunsti laiemalt puudutav küsimus. Me ei taha lihtsalt korraldada võistlust, vaid hoida võistluse kaudu eesti romaani teemat esil, avalikkuse silme ees. See võistlus ei teki tühja koha peale.

Sageli küsitakse uue suure eesti romaani, suure põlvkonnaromaani järele, mida justnagu ei suudeta tuvastada, leida. Kuigi, romaani hindamisel on oluline ka aeg. Võib-olla alles pikema aja jooksul, tagantjärele vaadates selgub, et põhjapanev eesti põlvkonnaromaan on juba olemas. Meie ei tunne seda lihtsalt ära, sest seisame sellisele tekstile liiga lähedal.

Kuna see küsimus on õhus, siis võiksime selle piirjooni kuidagi teravdada. Me pakume sellele praktilise väljundi, võimaluse vastata küsimusele konkreetse teoga, teosega.

Helme: Ma läheks isegi niikaugele, et me katsume tagasi tuua üht struktuuri, mis aitab inimesel sellele küsimusele vastuse leida, juhul kui selleks soovi on. Kui selline asi nagu suur eesti romaan üldse kuskilt tulema peaks, siis tahame oma algatusega torkida inimesi tagant kirjutama ja oma kirjutatuga teiste ette tulema.

Tiit Aleksejev: See kõik ei tähenda, nagu häid romaane üldse poleks või neid ei kirjutataks. Meistrid ikka kirjutavad, võtame kas või Mats Traadi, kes kirjutab suurt romaani, või Mihkel Muti, kes oma «Kooparahvaga» on ühe põlvkonna romaani samuti ära kirjutanud. Võistlus annab lihtsalt veel ühe kanali, taaselustab ühe toreda traditsiooni.

Rooste: Päris palju on räägitud teistpidisest romaanivõistlusest: Eesti riik telliks aastaks 2018 näiteks 20 või 30 romaani. Pooleteiseks kuni kaheks aastaks võimaldataks teatud hulgale kirjanikest, kes peaksid sellele kohale siis kandideerima, palk ja sotsiaalkindlustus. Kas küsimus on rahas, et seda pole võimalik teha? Või on juhuslikes käsikirjades, mille autorid ei lähe kindlustunde pääle välja, rohkem elu ja lootust?

Kaus: Ma hakkasin mõtlema tollele mõistele «suur romaan», see on servapidi tautoloogia. Romaaniks nimetatav tekst peaks juba olemuslikult olema suur, mastaapne, see peaks olema ruumis ja ajas laiemalt haarav lugu.

Majanduslik aspekt on siin oluline, sest suurema mastaabiga teksti kirjutamine nõuab rohkem aega ja pühendumist. Romaanivõistluse korralik auhinnafond (8000 eurot) võiks olla üks potentsiaalne stiimul, väline tõuge neile, kes kaaluvad pikema teksti kirjutamist.

Aleksejev: Jürgen, alati on kusagil väike konks peidus, seekord siis säärane, et romaanivõistluse võitmine annab autorile väikese ajalise reservi järgmise teose kirjutamiseks. See on veidi tulevikku vaatav üritus, et inimene saaks end pühendada kirjutamisele, kui ta leiab piisavalt meelekindlust, et see üks kirjatöö ära teha. Ja kui tal on sellega õnne.

Rooste: Mis teeb selle võistluse eriliseks?

Helme: Eestis ei ole varem olnud nii suure auhinnafondiga kirjandusüritust. Ja see, et EKL võtab romaanivõistluse üle, näitab, kui oluliseks me kõik seda peame. Mis veel on oluline: me teeme midagi, mis on mõeldud Eesti avalikkusele, pöörame ennast näoga rahva poole.

Aleksejev: Meenus veel midagi olulist: Teet Kallas on soostunud olema ürituse patroon. Aga säärast ettevõtmist pole tõesti varem olnud. Esimest korda seisab asi ainuüksi erakapitalil.

Helme: See on ka oluline.

Kaus: See on esimene suurem kirjandussündmus, mille läbiviimiseks pole vaja kultuurkapitali raha. Meid toetavad Eesti ettevõtjad.

Helme: Rääkides nende motiividest: kui meil oli sügisel esimene kokkusaamine Armin Kõomäega, kes aitas meid nende ettevõtjate leidmisel, siis ütles ta, et oli ühe tuntud ärimehega rääkinud. Tollel oli konkreetne mure, et tahaks midagi head lugeda, aga pole ammu midagi sellist näppu sattunud. Armin ütles siis, aga näed, selleks on võimalik ju midagi ära teha ...

Aleksejev: Siin olid ka teatud eelistused, me soovisime, et see oleks Eesti oma kapital.

Helme: Mitte lihtsalt Eestis asuvad ettevõtted, vaid mis ka kuuluvad Eesti inimestele. Teistes valdkondades on säärast toetamist olnud, kirjanduses vähem.

Kaus: Selles mõttes on romaanivõistluse tähendus suurem. See ei ole pelk kirjandusvõistlus, vaid ühiskondlikult tähenduslik tegu. Konkreetse tegevuse kaudu näidatakse, et ettevõtjad ja loomeinimesed ei kuulu eri kategooriasse: me oleme ühe ühiskonna liikmed, me saame teha koostööd, panustada sellesse, mis on meie võimuses.

Tihtipeale vastandatakse meil eri ühiskonnagruppe, sellele on hea omakorda vastanduda vastandusest loobumisega. Ärimehed saavad aru, et eesti kultuur elab suuresti eesti keeles, ja meie hindame kõrgelt nende panust.

Rooste: Kas see, mis ma enese ees näen – kolm noort meeskirjanikku – on siis romaaniühingu uus nägu, jätk?

Kaus: Tegelikult romaaniühing enam ei tegutse. Idee tekkis osalt tänu sellele, et EKLile valiti uus juhatus ja mõtlesime, et uus juhatus võiks olla midagi enamat kui lihtsalt esimehe raportite kuulamise kanal. Juhatus võiks ise initsiatiivi, algatust üles näidata. Siis tekkis Peeter Helmel mõte, et võiksime EKLi egiidi all romaanivõistluse uuesti käivitada.

Helme: Me oleme EKLi juhatuse toimkond, kes seda asja ajab.

Aleksejev: On niimoodi juhtunud, et me kõik kirjutame proosat, aga keegi meist sel võistlusel ei osale. Lihtsalt tahtsime midagi ära teha.

Kaus: Kindlasti on oluline siin kohe ära märkida, et sisulises mõttes me jätkame romaaniühingu traditsiooni.

Kindlasti tuleb rõhutada, alla joonida, et see pole võistlus kirjanike liidu liikmetele, see on võistlus kõikidele kirjutavatele inimestele, kelle sees on olemas mõni lugu, mis vajab kirjapanemist ja jutustamist. Kõik võistlustööd on anonüümsed ja ka žüriisse ei kuulu kaugeltki mitte vaid kirjanike liidu liikmed. Hinnatakse teksti, mitte autorit.

Aleksejev: Siin võiks tõmmata paralleeli Clermont’i kirikukoguga, kus paavst Urbanus hüüdis üle välja: «Tulge kõik, kelles on usku!». Ja paljud tulid. See on meie mõte ka, et tuleksid kõik, kel on proosatekst.

Rooste: Esimene kaalumise kriteerium ei ole teil just üleliia spetsiifiline. Ainukeseks mõõdupuuks on pikkus, romaan peab olema vähemasti 200 000 tähemärki pikk. Euroopa või prantsuse uues romaanis on küll lühemaid näiteid, aga see on vist üsna adekvaatne? On veel mingeid kriteeriume või moodustuvadki need žüriiliikmetest?

Helme: Võtame arvesse romaaniühingu kogemuse: tahes-tahtmata on auhinnatud tööd žürii nägu, nii heas kui halvas, nii see lihtsalt on. See on selles mõttes ka aus, et ei üritata pugeda mingite kunstlike definitsioonide taha, vaid žürii otsustab oma parema äranägemise järgi, otsustab selle materjali põhjal, mis kokku tuleb. Siin ei hakata valima parimat romaani, mis Eestis eales kirjutatud, vaid ikka vaid nende hulgast, mis meile saadetakse. Nii et esikoht antakse igal juhul välja. Seda, et eelmisel romaanivõistlusel jätsime (autor ja Helme olid mõlemad žüriis – toim) esikoha välja andmata, pean takkajärele valeks otsuseks, sest see solvab autorit ja tunnistab žürii enda võimetust. Valitakse olemasoleva materjali seast paremat.

Seega on ainult õige, et ei hakata väga kindlaid definitsioone esitama enne, kui käsikirjad on koos. Neid tuleb vaadata ikka selles kontekstis, ajas, omavahel võrreldes jne.

Aleksejev: See romaani mõõde on iseenesest huvitav teema. Tundub, et selline žanr nagu jutustus oleks justkui ära kadunud. Kõik on romaan. Romaanikunstil on tõepoolest omad tunnused: teatud kompositsioonireeglid, erinevad hääled, erinevad ajatasemed. See võistlus ei ole siiski koht, kus juuksekarva lõhki ajada. Piisab teatud kindla pikkusega proosatekstist, mis võib sisuliselt olla jutustus, aga millest on näha, et autor valdab keelt ning et tal on oma stiil. See ongi koht, kus kätt proovida. Romaanivõistlusel osalemine ei eelda, et autor peaks olema lõpetanud mõne peene teaduskonna või kursuse.

Kaus: Või et žüriil on ees romaani hindamise tabel. Kui tekst on küll üle 200 000 tähemärgi, aga polüfoonilisus puudub, kui tegu on inimese sisekõnega näiteks viie sekundi jooksul, siis juhul, kui see sisemonoloog on heas stiilis kirja pandud, kvalifitseerub see kahtlemata võistlus­tööks.

Aleksejev: Siis see võidab.

Rooste: Tuleb meelde stseenike filmist «Surnud poeetide ühing»: õpikus on lehekülg, kus õpetatakse hindama kirjandusteost. Ühel teljel on teose stilistiline väärtus, teisel tema ühiskondlik olulisus, moodustuva kujundi pindala on aga võrdeline teose üldise kvaliteedi ja kohaga ...

Helme: Selline teos, mille ristküliku pindala on väga suur, ei pruugi mulle inimesena jälle mitte kuraditki korda minna.

Aleksejev: Ma olen samuti lugenud proosateoseid, millel on kõik n-ö kuldromaani tunnused ja mis peaksid mu jalust rabama, aga ei mõju. Kahjuks.

Kaus: Selles filmis mäletatavasti tiris õpetaja need leheküljed õpikust välja, viis poisid vana foto ette ning sosistas neile selja tagant: «Carpe diem!». Tekstis võiks olla mingi püüd asju ja aegu laiemalt haarata, olulised küsimused ajast välja noppida. Ajaüleste teemade käsitlemine erinevate pilguheitude kaudu on romaani aegumatu väärtus. Hea stiil on muidugi samuti oluline, aga see on tähtis igasuguses kirjasõnas.

Rooste: Me oleme rääkinud üldiselt, aga tahaks minna konkreetsemaks. Eestis on tekkinud teatav romaanivaidlus ja kvaliteedivaidlus, osalisi nimetamata, see pole vaid ühe-kahe mehe mäng. Mul on tunne, et viimasel ajal on püstitet tugev vastandus Kivirähk vs. Kurvitz. Viimase tööga olemegi Peetriga tuttavad viimasest romaanivõistlusest, kus koos žüriis olime. Kivirähk ei osaleks juba selles teadmises, et ta tõenäoliselt tuntaks ära. Ta müüb hästi, on paljude lugejate, aga ka kriitikute lemmik. Kurvitzal on jälle tugevad advokaadid, kuigi ta on nagu nišikirjanik, mitte ei löö massiga, tema romaan on nagu veidra filmi käsikirja tõlge. Siis võiks veel mõelda Hargla sarja-müügihitti ... Kuidas te sellele diskussioonile vaatate?

Kaus: See on äge, et on diskussioon. Siin on – kirjanduse mõtestajana vaadeldes – tegelikult veel väga palju jõukoldeid, tegijaid. Ma lisaksin siia ritta kohe Paavo Matsini, väga eripärase, isepäise autori, kes on loonud mingi väga võimsa omamaailma. Tema romaanid «Dr Schwarz. Alkeemia 12 võtit» ja «Sinine kaardivägi» jääksid mahuliselt, vormiliselt me kriteeriumidest välja, aga haaret, romaani iseloomu on siin küll. Matsin on leidnud oma raja. Ma asetaks esimese hooga ta sinna, sellele väljale.

Autorina see vaidlus mind otseselt ei mõjuta, kirjanikuna on mul niikuinii oma taotlused, oma ideed, mida tahan teostada ning mis arenevad väga pika aja jooksul.

Aleksejev: Matsin ja Kurvitz asetuvadki mingis mõttes ühele väljale. Mõlemad esindavad midagi põhivoolust erinevat, kuigi «Sinine kaardivägi» võttis suuna peateele. Mis ei vähenda selle teose väärtust.

Helme: Ma oskan siia ainult lisada, et see on tore, kui autorite nimesid juurde tuleb. Kohe tuleb meelde Meelis Friedenthal, kelle «Mesilased» oli väga omanäoline käsikiri ... See räägib eesti kirjanduse elujõust, et on olemas nii palju erinevaid hääli, lähenemisi kirjandusele, pikemale proosale. See lubab meil ka optimistlikult tulevikku vaadata. Arvata võib, et romaanivõistlusele tuleb eri­ilmelisi tekste.

Rooste: Üks romaani mõõdupuu on ka selle tõlgitavus, liikumine, see tähendab sattumist suuremate auhindade huviorbiiti, edasitõlkimist jne. Praegu näeme seda, et Kivirähki «Mees, kes teadis ussisõnu» lõi prantsuse kultuuriruumis hästi läbi. Ameerikas on huvi tuntud Õnnepalu ja Mihkel Muti vastu. Ilma suurte ressurssideta on Eesti Kirjanduse Teabekeskus oma kahe ja poole inimesega suutnud tekitada selle ava, et eesti romaan vaikselt jõuab sinna ehk ... Kas ei peaks me eraldi sellele mõtlema, et teabekeskuse jõudu märgatavalt suurendada, inim- ja rahalist ressurss? Need aknad, mis avanevad nii väikse, ränga tööga, on kihvtid.

Helme: See, et raamatuid tõlgitakse ja need ilmuvad korralikes kirjastustes, ei ole see, et teabekeskuse inimesed oleks kuidagi stiihiliselt tegutsenud. Ei maksa ära unustada, et nad on aastaid käinud ühtedel ja samadel messidel, seal samadele inimestele teoseid maha müüa katsunud. See pole üleöö tulnud asi, selle nimel on aastaid süstemaatiliselt töötatud.

Aga kui üks autor hakkab kirjutades mõtlema tõlgitavuse peale, siis peab tal küll midagi viga olema. Midagi head sealt välja ei tule.

Aleksejev: Tõlgitavus küll ei tohiks olla mingi omaette eesmärk. Võib-olla mõni eesti prosaist kirjutab Joyce’i «Ulyssese» mõõdus teose ja talle öeldakse, et kahju küll, aga see asi on ju tõlkimatu ...

Helme: See on juba tõlkija probleem.

Kaus: Mõnes mõttes võib olla väga õige hetk romaanivõistlus korraldada, sest teatavasti on Balti riikide kirjandus Londoni raamatumessi peateema aastal 2018. See tähendab, et praegu on hea hetk kirjutada suur ja mastaapne lugu. Ma olen loomulikult nõus, et pelgalt selle tõttu pole mõtet kirjutama hakata.

Helme: Ei tohi ära unustada sedagi, et paraku allub ka kirjandus ikka moele ja teinekord jääb mõni hea raamat kahe silma vahele – polnud õige hetk. Ja vastupidi, võib olla selline hetk, et mingi moeka asja tuules saavad ka keskpärased teosed rahvusvaheliselt väga tõlgituks-populaarseks.

Aleksejev: Või juhtub hoopis nii, et tekst seisab ja see avastatakse paarikümne aasta pärast. See teebki kirjanduse huvitavaks, et kunagi ei tea, mis juhtub.

Kaus: Mullust romaaniaastat vaadates on need raamatud, mis esimesena silma hakkavad, väga eripalgelised. Seal on küll ühendusteid, aga olulised teosed seisavad selgelt eraldi. Eespool mainitute kõrval veel näiteks Kätlin Kaldmaa «Islandil ei ole liblikaid», üsna eripärase kirjutuslaadiga ja taotlusega teos, millele ei leia kohe selget paralleeli.

Helme: On ju ilmunud ka väga toredat žanrikirjandust, näiteks Maniakkide Tänava «Mehitamata inimesed», ulmeromaan, kus tegevus toimub tuumareostatud Ida-Virumaal ja tuleviku Jõgeval, kus leiab aset tohutu mutantide ja inimeste rappimine – väga omapärane maailm!

Ei ole põhjust kurta. Meie siin teame, meie räägime, aga see romaanivõistlus tõmbab autoritena ehk ka inimesi, kes muidu ei ole kirjanduse peale mõelnud. Ja miks mitte laiemalt ka lugejaid ...