Heli Israel: huvitav kool ja õpetaja koolirõõm

Foto: Elmo Riig / Sakala

Keila kooli õpetaja, inimeseõpetuse aineühenduse esindaja Heli Israel kirjutab värskes Õpetajate Lehes, et heatujuline ja paindliku suhtumisega õpetaja on koolirõõmu üks võtmetegureid.

Algatusega Huvitav Kool tehakse tänuväärset tööd, et muuta õpilaste jaoks nii kool ise kui seal õpitav n-ö söödavamaks. Me pole veel valmis järgima Põhjamaade eeskuju, kus õpilased saavad ise valida nii õppeteema kui ka -meetodid. Eesti kool on läbi aegade olnud pigem drillikool, kus õpetaja õpetab ja lapsed õpivad (pähe). Meil on käia pikk tee, jõudmaks õppimiseni loovuse, uudishimu ja katsetamise kaudu. On vaja õhinapõhist õppekava.

Huvitava Kooli algatus keskendub õpilasele – et tal oleks koolis ja tunnis huvitav, et ta tuleks hea meelega kooli ning õpiks seal vabatahtlikult. Tore! Aga minu arvamus (ja usun, et paljude teiste õpetajate arvamus samuti) on, et õpilasel on koolis huvitav siis, kui õpetajal on huvitav. Heas tujus ja paindliku suhtumisega õpetaja on koolirõõmu üks võtmetegureid.

Probleemid: töötasu, staatus, koolitused

Mida on vaja, et õpetaja oleks heas tujus, ergas, eksperimenteeriv ja viitsiks (loe: suudaks) õpilasi inspireerida?

Töötasu. Tähtis on motiveeriv töötasu, mis on läbinähtav ja arusaadav – selgelt paika pandud, mille eest ja kuidas tasustatakse. Tasu peab saama ka tegevuse eest, mis töö­lepingus otseselt ei kajastu, sest kõike õppeaasta jooksul ettetulevat ei ole võimalik sügisel ette näha. Paljudes Euroopa riikides tõuseb õpetaja töötasu koos staažiga.

Staatus. Tallinna ülikoolis asus sel õppeaastal eesti keele õpetajaks õppima kaks tudengit – see on ehe õpetajastaatuse näide.

Tunnustamine. Tunnustamisega võiks alustada juba oma koolis. Paljudes koolides on seda tehtudki. Tunnustada tuleks avalikult, kust muidu õpilased teavad, et paljud õpetajad tegelevad lisaks õpetamisele veel muu ja sageli huvitavaga.

Täienduskoolitus. Uue mudeli järgi korraldavad täienduskoolitust kõrgkoolid, kelle koolituspakkumised minugi postkasti potsatavad. Senini ei ole ma leidnud enesele ühtegi sobivat – ma ei kuulu sihtrühma või on koolitus (järjekordselt) teoreetiline. Tegevõpetaja vajab eranditult praktilisi (täiendus)koolitusi. Ja nii käimegi end täiendamas sageli vaid koolitustundide kogumise pärast, ehkki koolil on koolitusteks raha vähe.

Koolides õpib palju hariduslike erivajadustega õpilasi. Olen osalenud kolmel suuremal koolitusel ja kuulnud peamiselt seda, mida juba tean. Aga kuidas HEV-last tavakoolis reaalselt õpetada, seda ma ikkagi ei tea, õigemini leiutan jalgratast. Samas on diagnoosidega, keskendumisraskusega, hüperaktiivseid lapsi koolides järjest rohkem.

Kus on lahendused?

Õpetajate koostöökojas arutades oleme leidnud päris mitmeid lahendusi.

• Aineühenduste koostöö. Õpetajate koostöökoja seminaridel on ka ühiste koolituste võimalusi arutatud ja leitud. Nii saaksid samal koolitusel osaleda eri aineliitude ja sihtgruppide liikmed ning see läheks rohkem asja ette.

• Koolituste ühtne andmebaas. Kõikide koolitajate kodulehtedel ei jõua sorida. Aega ja energiat hoiaks kokku, kui leiaks kõik teemade kaupa ühelt veebilehelt.

• Paindlik ümberõpe. Praegu ei ole tegevõpetajal võimalik õppida kaug- ega sessioonõppes eesti keele õpetajaks. See on võimalik vaid päevaõppes. Samas oleks ilmselt küllalt klassiõpetajaid, kes omandaksid töö käigus lisaerialana just eesti keele õpetaja kutse. Ajalooõpetajaks muide saab nii õppida.

• Noored Kooli. Võtkem rohkem eeskuju Noored Kooli programmist, neil on projektid, säravad silmad ja teistsugune õppemetoodika. Mina olen käinud nende noorte tunde jälgimas puhtalt spikerdamise eesmärgil. Neis tundides on tõesti huvitav. Praegusest enam saab kasutada ka Tagasi Kooli süsteemi. Sealt leiab huvitavaid esinejaid ja teemakäsitlusi, kui on üleliigset aega nende andmebaasis otsida.

• Õpetajaks õppimine. Paljudes riikides Euroopas, sh Soomes, saavad õpetajaks õppida vaid parimad. Et meilgi tekiks tõsine konkurents õpetajakoolitusse, on vaja käivitada õpetajaks õppijate riiklik toetusprogramm, mille pakkus aasta tagasi välja riigikogu kultuurikomisjon.

• Meeskonnatöö. Rohkem meeskonnatööd ja lõimimist nii koolis kui ka aineti. Mõni aasta tagasi, kui õpetajate koostöökoda loodi, oli just ainetevahelise lõimingu suurendamine üks selle eesmärke.

• Loovus. Rohkem loovust ja vähem programmi mahtu. Valemid peab tänapäeva infoajastul oskama üles leida, mitte neid pähe õppima. Kui õpilane leiab vastuse omamoodi, siis on see tore ja ta võiks oma mõtteid teistegagi jagada.

• Kujundav hindamine. Nn jooksvast hindamisest võiks pikapeale üldse loobuda, panustada rohkem kujundavale hindamisele ja lõpphindamisele. Algul tundub hinnangute ning tagasiside andmine väga töömahukas, aga see pole nii. Küll aga on õpilastel vähem halbu ja rohkem häid tundeid ning suurem õpihimu.

• Toetav personal. Klassiruumis võiks olla näiteks abiõpetaja. Ja seda ka vanemates ning tavaklassides, mitte ainult nooremates õpiraskustega õpilaste klassides.

Mis rõõmustab õpetajat rohkem, kas hinded, kõrge koht koolide edetabelis eksamitulemuste põhjal või hoopis julgus loovalt katsetada, senistele klišeedele vastu vaielda ning uut moodi edu saavutada?

Tõepoolest, muutkem koolid huvitavamaks, nii õpilasele kui ka õpetajale!