Juhtkiri: seksuaalvägivald pole ainult naiste asi

Foto: Urmas Nemvalts

Seksuaalvägivald on oma võikale iseloomule vaatamata üks varjatumaid vägivallavorme. Sellel on mitmeid põhjuseid. Üks on häbi, mida erinevalt muu vägivalla ohvrites vägistatud ka euroopalikus kultuuriruumis tunnevad. Olenevalt piirkonnast võib vägistatut tabada ka pere- ja kogukonnast väljaheitmine ning juriidilised tagajärjed – maailmas on riike, kus ohvrit karistatakse abielurikkumise eest.

Lõuna-Aafrika Vabariigi Meditsiiniuuringute Nõukogu, Londoni Hügieeni ja Troopilise Meditsiini Kooli ning Maailma Terviseorganisatsiooni korraldatud uuring ütleb, et iga 14. üle 15-aastane naine maailmas on seksuaalvägivalla ohver. See uuring ei käsitle lähisuhte vägivalda, vaid seda seksuaalvägivalda, mille ohvriks naised langevad väljaspool kodu ja teo toimepanijaks on keegi, kes pole tema partner.

Uuringu kohaselt tunnistab end seksuaalvägivalla ohvriks 3–4,5 protsenti Türgi, India ja Bangladeshi naisest, samas kui näiteks Austraalias tunnistab seda 16,4 ja Põhja-Ameerikas 13 protsenti naisest. Neid arve kõrvutades on kerge mõista sedasorti uuringute raskust: pole kuigi usutav, et muidu kõrge naistevastase vägivalla statistikaga riikides seksuaalvägivalla ohvrite arv nii väike on. Pigem näitab see naiste ebakindlust ja hirmu oma ohvristaatuse tunnistamisel. Sama võib öelda Ida-Euroopa kohta – piirkonnas, mis on tuntud ka inimkaubanduse poolest, ütleb vaid 6,9 protsenti naistest, et on olnud seksuaalvägivalla ohver.

Kuigi ÜRO Julgeolekunõukogu on vastu võtnud resolutsiooni naiste ja laste erilise kaitse vajadusest konfliktipiirkondades ning vägistamist käsitletakse inimõiguste rikkumisena, torkab silma siiski paljude valitsuste tahtetus selle teemaga tegeleda. Indias bussis vägistatud naise loo näitel: selleks et valitsus naiste olukorda mõistaks, pidi aset leidma õudne vägivallaakt ning sellele järgnema massidemonstratsioonid. Süüria konfliktis arvatakse kolm protsenti rasedustest olevat vägistamise tagajärg. Naised ei ole seksuaalvägivalla eest kaitstud isegi paremat tulevikku nõudvatel massimeeleavaldustel.

Ent kõik algab statistikast. Et millegagi võidelda, peab teadma, kui palju seda on. Selleks peavad ohvrid tundma end piisavalt turvaliselt, et oma tunnistustega välja tulla. Naistevastane vägivald ei ole ainult naiste asi. See on palju üldisem ühiskondliku turvalisuse küsimus, mis on tihedalt seotud lähisuhte ja laste vastu suunatud vägivallaga. Ka ei saa seda pidada eelkõige Kolmanda Maailma või arenguriikide probleemiks – maailm reisib ringi ja kõik probleemid tulevad kaasa.

Ning seksuaalvägivalla ohvrid ei ole ainult naised. Erinevate uuringute andmetel on kümnendik vägistamisohvritest mehed, enamik sellistest juhtumeist on kinnipidamiskohtades. Aga seda teadaolevalt. Kuni seksuaalvägivalda nähakse enamasti vaid naiste probleemina, ei saagi keegi teada, kuidas on tegelikult.