Hanneli Rudi

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Vaatepilt, mis passi vahetama minnes avanes, oli nukker. Rahvast täis ruumis istus tugiraamil heitunud pilguga vanamemm ning tema olekust oli aru saada, et ega ta suurt mõistnud, mis ümberringi toimus. Nooruke neiu, ilmselt lapselapselaps, püüdis aidata teisel vanaproual avaldusele allkirja panna. Pastakas aga ei püsinud pahkunud käes ning tähed kippusid tulema mujale, kui ette nähtud. Söekas vanahärra oli küll hakkamist täis, kuigi hoolimata keppidest pidid kaks meest teda talutama. Üks tema saatusekaaslane aga jäi fotokabiinis hätta, sest kuidagi ei tahtnud pilt välja tulla. «Proovige lõuga kasvõi pisutki tõsta,» keelitas ametnik.

Ega mul ametnikele midagi ette heita ole. Nad tõesti püüdsid omalt poolt teha kõik, et eakad saaksid oma asjad võimalikult kiiresti aetud. Neid lasti järjekorras ette, jagati sugulastele soovitusi, kuidas autoga võimalikult välisukse lähedale sõita. Aga ikkagi jäi õhku küsimus, miks on vaja vanu inimesi niimoodi solgutada.

Eesti ainuke kohustuslik isikut tõendav dokument ehk ID-kaart kehtib nüüd kümne aasta asemel viis. Selle uuendamiseks on vaja kahel korral tulla kodakondsusametisse, ükskõik kui vilets ja väeti ka ei olda. Jah, riik küll lubab ID-kaardi taotleda posti teel, kuid seda saab teha vaid juhul, kui andmebaasis on viimase kahe aasta jooksul antud sõrmejäljed.

Lühikest kehtivusaega põhjendatakse dokumendi turvalisusega. Vaevalt et plastkaart ise kümne aasta jooksul ebaturvaliseks muutub, ilmselt peetakse silmas selles peituvat kiipi. Aga enamik eakaid ei kasuta juba praegu paljukiidetud e-riigi suurepäraseid võimalusi. Neil on ID-kaarti vaja pensioni kättesaamiseks, haiglasse minemiseks ja ravimite ostmiseks. Kui tõesti on viis aastat vana kiip nii ebaturvaline, et sellega netis asju ajada ei saa, siis e-riigi kasutajatest eakate jaoks pole ilmselt ka probleem sagedasem ID-kaardi vahetamine.

Ma saan igati aru, kui eakas autojuht peab noorematest sagedamini tervisetõendit uuendama. Aga miks ei võiks vastupidine nõue kehtida isikut tõendava dokumendi kohta? Näiteks alates 70. eluaastast väljastatakse 10-aastase kehtivusega ID-kaart. Milleks eakaid ja nende sugulasi vaevata iga viie aasta tagant dokumendivahetusega? Vaevalt et 70-aastaselt tehtud passipildil näeb inimene oluliselt teistmoodi välja kui 75-aastaselt. Kõik tervisehädad aga aastatega aina süvenevad ning kui 65-aastaselt pole ametiasutusse minek mingi vaev, siis 20 aastat hiljem võib see olla juba tõeline kadalipp.

Ilmselt ei saada sellest probleemist aru enne, kui mõnel poliitikul endal tuleb leida fotograaf, kes tuleks voodihaigest passipilte tegema. Ning leida lahendus sellele, kuidas haige sugulane viia kümnete kilomeetrite taha ID-kaarti vormistama ja mõne aja pärast seda ära tooma, sest see antakse kätte vaid taotlejale endale.