Toomas Paul: elu võib olla ette määratud

Toomas Paul võttis auhinna vastu eile Tallinna ülikoolis peetud konverentsil «Kuidas tõlkida maailmavaadet. Mida Enn Soosaar täna ütleks?» Foto: Peeter Langovits

Kas üksikinimene saab jääda ausaks, kui ühiskond on üles ehitatud valele, küsis Toomas Paul mullu Maalehes ilmunud essees, mis pälvis Enn Soosaare eetilise esseistika auhinna. Auhind anti üle eile, laureaadiga vestles Rein Veidemann.

Viimastel aastatel on teoloog Toomas Paul pälvinud ühe tunnustuse teise järel: 2012. aastal Aadu Luukase missioonipreemia, möödunud aastal EELK elutööpreemia. Eile anti talle Tallinna Ülikoolis peetud konverentsil üle Enn Soosaare eetilise esseistika auhind. Võtsin Toomas Pauli sel puhul kõnetada. Kuna oleme sõbrad, siis luban endale järgnevas vestluses sinatamist.

Õnnitlen sind, Toomas, järjekordse tunnustuse puhul! Eetika, mis auhinna nimes figureerib küll omadussõnana, on filosoofia valdkonnana (moraali olemuse, tahtevabaduse ja kohustuse vahekorra, elu mõtte, hüve ja õigluse küsimused) läbinud sinugi kirjutisi.  Oled Enn Soosaarega ühest põlvkonnast. Enamgi veel, teie isad olid kirikuõpetajad. Missugused on olnud teie omavahelised kokkupuuted?

Tänan tunnustuse eest! Ennu isa Albert Soosaar oli Tallinna Jaani koguduse õpetaja. Käisin neil sagedasi külas ning ajasin mõlemaga pikalt juttu. Ta isa oli väga tugev Eesti kirikuloos, kahju, et see, mida ta mulle rääkis, on jäänud trükis ilmumata, mõned teemad olid tal artikliteks vormistatud.

Ta oli raudsete dogmaatiliste seisukohtadega mees, kes tahtnuks kangesti vaielda, aga mul õnnestus teda tavaliselt meelitada pajatama mõnede mind või õieti meid mõlemaid huvitavate kirikuloo perioodide kohta ning siis ta nautis seda. Kui ta 1986. aastal emerituuri jäi, sai minust tema järeltulija Jaani kirikus. Läbikäimine nende perega jätkus, ja tihedamalt kui varem. Ennuga läks jutt tavaliselt tõlkimisele, kas siis nendele teostele, mida ta parasjagu vahendas, või üldisemalt.

Muide, tema oli ainus, kes kirjutas mu 1989. aastal ilmunud Uue Testamendi tõlkele retsensiooni «Kolmas (?) katse» (EE, 13.04.1990) ning arvustas ka mu esimest raamatut «Ta tuli omade juurde» («Mõtteärgitusi jõulude eel», Rahva Hääl, 29.11.1994). Mis puutub tõlketeooriasse, loomulikult ka selle rakendamisse, siis olen talle lõpmata palju tänu võlgu. Ennuga olime koos ka ühe vahetuse EV kultuuripreemiate komisjonis, Mikk Mikiveri ajal. Kokkupuuteid oli palju ja erinevaid.

Preemia «objektiks» on sinu esseed ja veerukirjutused Maalehes. Tunnistan, et kui oleksid eelmisel aastal piirdunud vaid ühe esseegagi, «Meil siiski on veel lootust» (ML, 24.10.2013), väärinuks see kõrgeimat tähelepanu. Mind vapustas selle testamentlik tähendus: lootuse ambivalentsus ja meie võimalik olemine varjudena viiemõõtmelise aeg­ruumi piiril. Mida tähendab sulle endale selle tõdemuseni jõudmine?

Ei julgeks öelda, et olen otse mingi tõdemuseni jõudnud. Aina otsin ja koban edasi. Kui silmitseda religioonifenomenoloogliselt, siis on Roger Penrose’i, Lee Smolini jt kosmoloogide mõttekäigud üsna sarnased kõrgskolastikaga. Minu õnnetus on, et ma ei valda vajalikul määral matemaatikat, et täies ulatuses mõista ja nautida superstringiteooriat, kvantgravitatsiooni jms. Ei saa tuumale pihta.

Aga ikkagi on jube vahva lugeda mõtteloolase pilguga selliseid teoseid nagu Rupert Sheldrake’i «The Science Delusion: Freeing the Spirit of Enquiry» või Jim Baggotti «Farewell to Reality: How Physics Betrays the Search for Scientific Truth». Universum ei ole nii lihtne, nagu ma kunagi koolis õppisin, ja see ei ole kohutav, vaid väga lohutav.

See ei ole sõbramehelik ülistus, kui ütlen, et sinu eruditsioon on jalustrabav. Kes su artikleid, esseid, pihtimusi, jutlusi ja muidugi opus magnum’it «Eesti piiblitõlke ajalugu» lugeda võtab, paneb tähele, kuidas su mõte kulgeb eri allikate vahel, aga ka kõrval ja kohal. Kuidas sa ise niisugust meetodit nimetaksid? Kas tunned seda ahistavana või väitekindlust loovana?

Eruditsiooniga on nii nagu sõnavaraga. Inimene võib teada väga palju sõnu, aga need ei tarvitse olla ta aktiivses sõnavaras, mida ta suudab kasutada. Määravaks saab aktiivse sõnavara suurus – kui palju sõnu, väljendeid ja fraase iseenesest pähe kargab, kui neid vaid vaja läheb. Ega ma nii väga palju tea, aga mul ei ole asjad peas vist veekindlates sahtlites, vaid ujuvad ringi ning tekitavad vabu assotsiatsioone. Kui kogu universum on fraktaalne, võib ka meie enda elu seda olla, ehk teiste sõnadega, predestineeritud, ette määratud, sest Benoit Mandelbroti fraktal on küll lõpmatu, kuid ettemääratud.

Viimati rääkisime Leonid Mlodinowi «Joodiku jalutuskäigu» üle. Selle pealkiri on muidugi eksitavalt tõlgitud. See peaks olema «Joodiku kõnd» või lausa «tuiamine». Aga mõte, mida sealt välja lugesin, näib taanduvat ühele kõnekäänule: «Inimene mõtleb, Jumal juhib.» Mis sinule sealt heiastus?

Kuna stohhastilisus mind väga huvitab, olin enne Mlodinowi lugenud Stefan Kleini raamatut «Kas kõik on juhus? Jõud, mis määrab meie elu» ning Nassim Nicholas Talebi teoseid «Fooled by Randomness: The Hidden Role of Chance in Life and in the Markets» ja «The Black Swan: The Impact of the Highly Improbable» ning kohe pärast teda lugesin Daniel Kahnemanni vaimustavat «Aeglast ja kiiret mõtlemist». Nagu sa arvata võid, on mul nüüd kange tahtmine hakata kõiki valgustama. Aga püüan sellest kiusatusest võitu saada.

Albert Einstein ei talunud mõtet, et Jumal võiks täringuid mängida. Ent Anatole France on kunagi väitnud: «Juhus on Jumala pseudonüüm, kui ta ei taha ise alla kirjutada.» Sinu õpetaja Juri Lotman on kenasti seletanud nende kahe maailmamõistmise erinevust. Tema meelest transformeerub ajavälise plahvatuse ennustamatus inimteadvuses pidevalt plahvatuse tekitatud dünaamika ennustatavuseks ja vastupidi.

Esimese mudeli järgi võiks kujutleda Jumalat kui suurt pedagoogi, kes imetabase kunsti varal demonstreerib (kellele?) protsessi, mille käik on talle juba ette teada. Teist mudelit võiks esindada eksperimentaatorist loojakuju, kes viib läbi suurt eksperimenti, mille tulemus on talle endalegi üllatav ja ennustamatu. Selline vaatekoht teeb kõiksusest ammendamatu informatsiooniallika, selle Psyche, millele on omane isekasvav Logos, nagu kõneles Herakleitos.

Hando Runnelil on ilus lasteluuletus, mida sobib ju vanadelgi lugeda – «Mõtelda on mõnus». Mingi piirini küll ehk on see nii, et on mäng (vrd mälumäng) ja lahenduste otsimine. Olemise enda üle mõtlemine on aga midagi enamat. Mis kogemus see on?

Tervisest pakatav Richard Dawkins on sõnastanud meie aja usutunnistuse: «Pimedate füüsikaliste jõudude ja geneetilise kopeerimise universumis saavad mõned inimesed viga, teistele naeratab õnn, ja selles pole võimalik avastada mingit mõtet ega seletust, ega ka mitte mingit õiglust. Universumil, mida me vaatleme, on täpselt niisugused omadused, mida me võiksime ooda­ta, kui selle aluseks pole ei plaane ega kavasid, ei eesmärke ega sihte, ei kurja ega head ega üldse mitte midagi peale pimeda, halastamatu ükskõiksuse.»

Ent invaliid Stephen Hawking märkab täpselt vastupidist: «Fakt, et meie, inimolendid – kes on ise looduse fundamentaalosakeste kogumid –, oleme olnud võimelised nii lähedale jõudma meid ja meie universumit juhtivate seaduste mõistmisele – see on suur triumf. Kuid võib-olla on tõeline ime, et abstraktsed loogilised kaalutlused viivad ainulaadse teooria juurde, mis ennustab ja kirjeldab tohutut universumit täis hämmastavat mitmekesisust, mida me näeme. Me oleme avastamas, kui suurejooneliselt on maailm ehitatud.» Kumb neist on kaugemale/kõrgemale mõelnud?

See, mis on alla surutud, sobimatuks ja häbiväärseks vestlusteemaks kuulutatud, ei ole seetõttu veel kadunud, kui ta moodustab kultuuris osa, mida ei saa eemal­dada. Ta jääb ellu kultuuri põrandaalustes sfäärides, vaikides ajutiselt, või üritab leida väljapääsu moonutatud avaldumisviisides. Viktoriaanlikel kommetel ei õnnestunud seksi ära kaotada ning Jumal ei ole inimeste meeltes alatiseks maetud raamatuvirnade all, mis on pühendatud Jumala surma teoloogiale või sellega seotud suleharjutustele. Nagu Leszek Kołakowski nendib: tundlikkus filosoofia traditsiooniliste murede suhtes ei ole kuhugi kadunud, see säilib endisel kujul naha all, valmis väikseimagi võimaluse korral oma kohalolu reetma.

Kui esitatakse tõeliselt filosoofilisi küsimusi, on inkoherentsus vältimatu. Põhjus on lihtne: filosoofia on otsinud absoluutset keelt, mis oleks täiuslikult läbipaistev ning annaks tegelikkust edasi sellisena, nagu see «tõepoolest» on, ilma seda nimetamise ja kirjeldamise käigus võltsimata. See püüdlus oli algusest peale lootusetu, kuna juba oma küsimusi sõnastades kasutame paratamatult sattumuslikku (contingent) keelt, mille me leiame valmiskujul eest ja mis pole välja mõeldud metafüüsilisi eesmärke silmas pidades. Kas pole õigustatud kahtlus, et kui «olla» oleks mõttetu ja maailmal puuduks tähendus, ei oleks me kunagi omandanud ei võimet kujutleda, et see võiks olla teisiti, ega isegi võimet mõelda just seda, et «olla» on täiesti mõttetu ja maailmal puudub tähendus?

Küllap ongi nii, et mõte olemise mõttetusest on endasse sulguv ring, millest ei saa üle ega ümber. Aga see ei võta meilt kohustust lõpuni mõelda. Soovin sulle julgust silmitsi seista selle kohustusega.


Enn Soosaare eetilise esseistika auhind

•    Tänavune võitja: Toomas Paul «Aus vale, vale ausus» (Maaleht, 15.02.2013)

•    Varasemad laureaadid: Ilmar Raag («Kultuuritust ei ole olemas», PM 8.01.2011); Kalle Muuli (raamat «Isamaa tagatuba», 2012).

•    Auhinda annab välja Enn Soosaare sihtasutus aasta jooksul eesti keeles ilmunud poliitikast, kultuurist või moraalist rääkiva essee eest. Võitjale annab rahalise preemia LHV pank.

•    Enn Soosaar (1937–2010) oli eesti tõlkija ja publitsist, kes ühiskonnakriitikuna paistis silma kui terava sulega, ent alati väärika stiiliga autor.