Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Aadu Must: viis meenutust Edgarist

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Aadu Must.
Aadu Must. Foto: Margus Ansu.

Näppisin päevikute heinakuhjast viis Edgar Savisaarega seotud kõrrekest.


Käisime Edgariga Tartu 7. keskkooli ajalooklassis. Üheks Edgari rikkuseks on juba kooliajast pärit kõva vundament ning tänaseni säilinud õpihimu. Ja sellega kaasnev vaimustus uutest teadmistest. Ta luges väga palju. Kiiresti, ahnelt, ent ometi mõttega. Ülikooliajal olin talle tänulik Bertrand Russelli raamatu venekeelse tõlke soovitamise eest, kust ammutatud teadmistega oma tarku õppejõude üllatasin. Hiljem tulid Teodor Künnapas jt.

Edgari ema oli väga hea hingega naine ja elas pojale südamest kaasa. Kord ruttasime Edgariga kinno, kui keegi meid pikalt vaatas. Edgar teretas. Olnud õemees, kelle arvates poisi linna kooli saatmine olnud rumalus – kindlasti läheb hukka. Kui Edgari ema väimehelt kuulis, et armas poeg hulgub Tartus mingi «jubeda mõrvari nägu» sõbraga, oli ta suures mures.

Kui ta siis minult kuulis, kellest jutt, oli meil mõlemal piinlik. Ma ei tea teisi mehi, kellel on vanematega ka aastaid pärast nende lahkumist nii tihe hingeside nagu Edgaril. Ja kõik tähtpäevad meeles. Olen temaga Võnnu kalmistul kaasas olnud. Mõnikord on ta seal käinud perega. Vahel üksi. Ka väga pingelistel aegadel. Aga see on tema isiklik asi ja võimalik, et teen sellest kirjutades pattu.

Edgar õppis küll ajalugu, aga elab rohkem tulevikus. Isegi diplomitöö käsitles ühiskonna prognoosi dünaamikat. Tal endal on alati olnud kadestamisväärne prognoosivõime ja sellest olen kirja pannud mitu kildu.
1987. aastal sõitsime Leningradi oktoobriparaadi vaatama. Edgar aina kordas, et see on unikaalne ja viimne võimalus, kuna «Suure Oktoobri» ümmargust tähtpäeva enam ei tule. Maailm veel nii ei arvanud.

Perestroika algusaegadel hulkusime kord Lahemaal. Mul, nagu tollal paljudel, oli Gorbatšovi suhtes lootusi. Edgar jahutas mu optimismi: Venemaa valitsejad lepivad Eesti suhtelise vabadusega ainult seni, kuni impeerium jõuetu. Loomulikult tuleb seda aega kasutada. Ja rääkida perestroika toetamisest.

Oponentidele armsast müüdist Edgari diktaatoriambitsioonidest on vaid üks kild, mis pärineb Rahvarinde algatuskeskuse päevilt. See oli akadeemik Viktor Palmi eneseirooniline pajatus sellest, kuidas tema sõitnud oma Moskvitši-loksuga kolm tundi Tartust Tallinna, teist samapalju tagasi, aga Savisaar andnud talle esinemiseks ainult kümme minutit! Õppejõu harjunud jutt on ju 45 + 45! Päevakorras oli 26 punkti, Palm neist ühes kaasettekandja. Teises Vooglaid. Siis Palm arvutas, kui pikaks koosolek võinuks minna.

Savisaar on võimas poliitik ning ka opositsioonis olles võimul. Ennast eetiliseks nimetavad oponendid ja ajakirjandus lubavad endale tema suhtes mahasurutud opositsionääridele lubatavaid (?) võtteid ja alatusi.
Kirjas on lugu auväärsest ärimehest ja poliitikust, kes ajakirjanikele Savisaart halvustava lause eest «Jakobsoni» stipendiumi maksis. Sisu polnud oluline.

Tänases Eestis imestan, kuidas Ansipi parempopulistlik valitsus põeb «hiire sündroomi», kelle jaoks pole kassist võimsamat looma. Riigikogu stenogrammis jutustavad ministrid, et nende tegematajätmistes on süüdi Tallinna linnavalitsus eesotsas linnapeaga.

Tagasi üles