/nginx/o/2012/01/18/917086t1h1d82.jpg)
Kolumnist Martin Kala kirjutab, et Euroopa Parlamendi valimiste suurim probleem on valijate ükskõiksus, ning pakub välja teemad, mille üle arutlemine võiks seekordses valimiskampaanias asendada sisepoliitilist kemplust ja Brüsseli süüdistamist.
Martin Kala: kõik halb ei tule Brüsselist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelolevad eurovalimised tänavu mais on hea saak äärmusparteidele, kellele ennustatakse seekord suurt, kui mitte ülisuurt valimisedu. Näiteks arvatakse, et Prantsusmaa paremäärmuslik erakond Front National lausa võidab eurovalimised.
Probleem on selles, et eurovalimised jätavad paljud valijad külmaks, välja arvatud need (nt Prantsuse rahvusrinde) valijad, kes millelegi vastanduvad või kavatsevad oma viha ja pettumust Euroopa muutuste (või muutumatuse) üle demonstreerida. Oleme Euroopas jõudnud heaolu arengufaasi, kus (eurooplaste) valikud väljendavad üha rohkem soovi kõik samaks jätta.
Prantsuse paremäärmuslaste juht Marine Le Pen ütleb oma kõnedes sageli, et Euroopa on inimeste vastu, ja kutsub valijaid Euroopa vastu mobiliseeruma. Võite arvata, kas teda saadab masside edu. Kursimuutust nõudev avalik arvamus puhub tuult populistide purjedesse ja Brüsselis on järjest enam levinud mõte, et seekordseid valimisi iseloomustab pärisprotest traditsiooniliste parteide vastu ja mässumeelsus ELi suunal.
Probleemiks on valija ükskõiksus. Möödunud europarlamendi valimiste tulemus oli Euroopas kõigi aegade madalaim, välja arvatud Eestis, kus valimisaktiivsus tõusis võrreldes eelmise korraga peaaegu kaks korda. See pole mitte ainult valimisest hoidumine, vaid ükskõiksus üldisemalt, ka sisulises mõttes. Eesti osalusnumbrid vihjasid küll rahva huvile, ent millisele täpsemalt? Euro-teemad olid kampaanias tagaplaanil.
Alarmeerivalt madal valimisaktiivsus on tekitanud Euroopas debati demokraatia kokkuvarisemise üle. Huvitav on jälgida, et mida rohkem näiteks Eesti eurosaadikud arenevad ja end maksma panevad, seda vähem tuntakse nende vastu huvi; mida rohkem võidab Euroopa võimsus, seda vähem minnakse valima jne.
Kas valijal tekiks huvi, kui kaalul oleks midagi suuremat, näiteks millestki loobumine?
Tulevikuski on ju oluline, et meie saadikud suunavad Brüsselis sotsiaal- ja siseturu küsimusi, harutavad ühtse välis-, julgeoleku- ja migratsioonipoliitika keerdsõlmi, kaitsevad kodanike põhiõigusi, kujundavad energiaturu arenguid, valvavad regionaalarengu, põllumajanduse üle jne. Valija huvi võiks olla suurem tänu Lissaboni leppele, millega parlamendil on suurem pädevus.
Toon siin esimesed paar mõtet, mida saadikukandidaadid ja partei esinumbrid võiksid valijatele selgitada.
Uus aluslepe märgib, et Euroopa riigijuhid peavad arvestama Euroopa Komisjoni presidenti valides europarlamendi valimistulemustega. Kuidas seda mõista – kas presidendiks võiks hakata parlamendivalimised võitnud partei esikandidaat?
Põhimõtteliselt on see positiivne areng Euroopale, kuid jäägem reaalsuse piiridesse: uue presidendi peavad ratifitseerima 28 liikmesriigi valitsusjuhid ning Euroopa Parlamendi üldine enamus. Parlamendisaadikuid võib küll meelitada mõte otsevalitud Euroopa Komisjoni presidendist, kuid kindel on, et valitsusjuhid soovivad valikut oma käega mõjutada.
Teine hea uudis võiks siin olla tugev naiskandidaat: olgugi et Angela Merkel on Euroopa Rahvapartei kandidaadina eelistanud Luksemburgi ekspeaministrit Jean-Claude Junckerit, on Rahvusvahelise Valuutafondi direktor Christine Lagarde teine valikuvõimalus. Euroopa Komisjoni asepresident Viviane Reding sobiks aga istuma europarlamendi presidenditoolile.
Öeldud on, et Brüssel jääb kaugeks, et Euroopa pealinnast tulev ettepanekute hulk on tappev, et kodanikud on liidust võõrdunud. 1979. aastast saadik on eurosaadikuid otsevalitud, kusjuures aktiivsus on aastatega samm-sammult langenud.
Võib vabalt juhtuda, et seekordne valimisaktiivsus on kõigi aegade kõige madalam, ja sestap, mida rohkem kuulsusi mängu paisata, seda enam on lootust, et valimistest võib asja saada. Mida rohkem kõrge pilotaažiga poliitikuid vaibale heidab, seda suurema hoo saab valimisdebatt ja loodetavasti tõuseb valijahuvi. Mängu ilu lisaks ka sobiva kandidaadi rahvusvaheline tuntus ja ulatus.
Hetkel on vaja põhjalikult arutada, millises suunas EL liigub. Parim oleks see, kui riigi- ja valitsusjuhid osaleksid valimiskampaanias ja arutleksid kodus probleemide üle, millega euroliit lähitulevikus silmitsi seisab. Halvim variant oleks, kui veelgi madalama valimisaktiivsuse tulemusena läheb eurooplaste eelistus populistlike, eurofoobsete ja immigratsioonivastaste kasuks.
Majanduse stagneerumine, töötuse kasv ning elatustaseme langus on kõik need pisitõed, mis äärmuslikke suundumusi tublisti mõjutavad. Unustada ei tohiks ka mittemajanduslikke teemasid, mis õhutavad valija vihaseid meeleolusid: korruptsiooniskandaalid, immigratsioon, isikute vaba liikumine ja selle piiramine, kardinaalsed erinevused sissetulekutes ja lõhe mitte enam ida–lääne, vaid pigem põhja–lõuna teljel. Nende mõjutajate kohal kõrgub üleüldine tunne, et üha vähem suudavad Euroopa inimesed mõjutada eliidi otsuseid nii siseriiklikus kui üleeuroopalises poliitikas Brüsselis.
Küsimusele, kas eurooplaste huvipuudus on ikka Euroopa vastu, ei saaks üheselt vastata. Aga et tegu on terava päevateemaga, tahaks seekordsetel valimistel sisepoliitilise kemplemise asemel rohkem kuulda sellest, mida valijale pakutakse… Euroopas.
Mõned võtmeküsimused valimisväitlustesse, millele on keeruline vastata, sest puuduvad ühesed vastused.
Poliitika läbipaistvus: kuidas muuta Euroopa Liidu institutsioonid avatumaks, kättesaadavamaks? Kuidas valijale lahti mõtestada Brüsseli bürokraatia rolli Euroopa Liidu võimustruktuuris? Formaalselt on otsustusõigus küll riikidel, kuid otsustamisel vaatavad nad ikkagi Brüsseli poole.
Valija huvi tõstmine: tõrge parteistruktuuride ja kinniste nimekirjade suhtes ning protest toonase valitsuse vastu võõrutasid valija euroteemadest.
Mäekõrguse häältehunniku kogus erakond, keda Euroopa varem kuigivõrd huvitanud pole; mastaapse, sajatuhandelise häältehulga võitis üksikkandidaat, kes veel valimisõhtukski polnud avalikustanud, millise ideoloogia või millise fraktsiooniga ta liitub. Eesmärk polnud euroteemadega läbi murda, need ei ületa uudistekünnist.
Euroopa atraktiivsus. Eelarvamus, et kõik halb tuleb Brüsselist, peab kaduma. Osaliselt lasub siin vastutus poliitikutel, kes vaatlevad euroliidu muresid ikka läbi sisepoliitilise prisma. Teisisõnu, kui EL tekitab Kadriorus või Toompeal pinnavirvendusi, on loota, et see jõuab ka lehte, ja kui midagi läheb riigis halvasti, on selles ikka süüdi «Brüssel».
Head uudised euroedust ei pääse argipäevaste halbade uudiste laviini all lihtsalt löögile.
Euroopa Parlamendi kohta avaldatud Eurobaromeetri uuringust selgus enne möödunud valimisi, et üle poole Eesti elanikest polnud lugenud ajakirjandusest, näinud internetist ega kuulnud raadiost või televisioonist infot Euroopa Parlamendi kohta.
74 protsenti vastanuist pidas end saadikute tegevusest «halvasti informeerituks». Mõneti kummaline, et julgelt üle poole eestlastest leidis, et kõige suurem otsustusõigus euroinstitutsioonides peaks olema nimelt rahvamandaadiga saadikutel.
Puuduv debatt Euroopa tulevikusuundade ja väärtuste üle. Laienemine, vaba siseturu edendamine, eurotsooni tulevik, ELi-USA vabakaubandusleping. Ka liikmesus, eriti Gruusia, Ukraina, Balkani sündmuste keerises ning arvestades praeguseid liikmeid. Ühendkuningriik peab plaani korraldada EList lahkumise referendum 2017. aastal ning ka Šotimaa ja Kataloonia iseseisvusreferendumid muudaksid oluliselt ELi nii füüsilist kui mentaalset maastikku.
Oluline on nentida, et Euroopa liikmesriigid eesotsas Saksamaaga ei tundu enam nii üheselt mõistetavalt seisvat praeguse status quo poolt: liidukantsler Angela Merkel tahab rohkem Euroopat, kuid mitte Brüsseli bürokraatiat. Ja ta ei ole kaugeltki üksinda selle vastu, et liikmesriikide asemel juhiks Euroopat Brüssel. See on ju omamoodi paradoksaalne, sest rohkem Euroopat tähendab edaspidist lõimumist.
Eurovalimiste võtmeteemad
• Poliitika läbipaistvus: kuidas muuta Euroopa Liidu institutsioonid avatumaks, kättesaadavamaks?
• Valija huvi tõstmine: tõrge parteistruktuuride ja protest valitsuse otsuste vastu on valijad euroteemadest võõrutanud.
• Euroopa atraktiivsus: eelarvamus, et kõik halb tuleb Brüsselist, peab kaduma.
• Valija teadmised valimistest: üle poole Eesti elanikest vastas Eurobaromeetri küsitluses, et ajakirjanduses, internetis, raadios ja teles pole infot europarlamendi kohta.
• Euroopa tulevikusuund ja väärtused: laienemine, vaba siseturu edendamine, eurotsoon, ELi-USA vabakaubandusleping, liikmelisus jne.