Läbinud ajateenistuse, jäi peas kummitama kaitseväeteenistuse seadus: «§ 3. (1) Kaitseväeteenistus on kohustuslik kõigile meessoost Eesti kodanikele ja iga kodanik on kohustatud täitma seda käesoleva seaduse alusel ja korras.» Läbinud selle kohustusliku 11-kuulise programmi, võin kinnitada, et seal saab tunda piisavalt nii head kui halba.
Kaitsevägi kui distsiplineeritud, rangelt struktureeritud ja mööda Eestit laiali hargnenud asutus on kõrvaltvaatajale kui kindel ühiskonna alustala, millest ühiskond saab aimu reede õhtul linnapeal siblivate ajateenijate, paraadil uhketes vormides hiilgavate ohvitseride või ajalehtedes NATO ja Venemaa sõjaplaanidest jutustavate pintsaklipslaste näol...
Olles ajateenija pataljonis, mida juhib kindlameelne ja sihikindel, vähemalt majori auastmega pataljoniülem, on päris aukartust äratav teada, et oled vaid üks osake suures süsteemis. Mehi on kaitseväes palju, ükski töö ei ole liialt raske ega võimatu. Kus ei saa nõuga, saab alati jõuga. Iga mees oskab - kes halvemini, kes paremini - kasutada relva ning tabada märki, ka kaeviku kaevamisel ei jää keegi hätta. Kaitseväe roll ühiskonnas on noorte meeste ühtsuse, tahte, jõu ja meeskonnatöö arendamine. Isamaalisus, mis tihtipeale on vaid sisutu sõnakõlks, saab kaitseväes tõelise tähenduse.
Kõike seda kogesin ajateenistuses ka mina. Siblisin reedel, uhkeldasin paraadil, lugesin artikleid, õppisin relvast laskma, kaevasin kaevikut. Aga mõtted isamaast, vabadusest, võitlusest kadusid kogu selle hiilguse ja au varju.
Kas ajateenistus varsti kaheksast viieni?