Karl Aas.

FOTO: Erakogu

IRLi noorteorganisatsiooni juhatuse liige Karl Aas kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et murelikuks teeb kaitseväe moraalse ja vaimse poole nõrgenemine – aina varem ja aina rohkem saadakse linnaloale, rohkem lubatakse kasutada mobiiltelefone ja arvuteid.

Läbinud ajateenistuse, jäi peas kummitama kaitseväeteenistuse seadus: «§ 3. (1) Kaitseväeteenistus on kohustuslik kõigile meessoost Eesti kodanikele ja iga kodanik on kohustatud täitma seda käesoleva seaduse alusel ja korras.» Läbinud selle kohustusliku 11-kuulise programmi, võin kinnitada, et seal saab tunda piisavalt nii head kui halba.



Kaitsevägi kui distsiplineeritud, rangelt struktureeritud ja mööda Eestit laiali hargnenud asutus on kõrvaltvaatajale kui kindel ühiskonna alustala, millest ühiskond saab aimu reede õhtul linnapeal siblivate ajateenijate, paraadil uhketes vormides hiilgavate ohvitseride või ajalehtedes NATO ja Venemaa sõjaplaanidest jutustavate pintsaklipslaste näol...



Olles ajateenija pataljonis, mida juhib kindlameelne ja sihikindel, vähemalt majori auastmega pataljoniülem, on päris aukartust äratav teada, et oled vaid üks osake suures süsteemis. Mehi on kaitseväes palju, ükski töö ei ole liialt raske ega võimatu. Kus ei saa nõuga, saab alati jõuga. Iga mees oskab - kes halvemini, kes paremini - kasutada relva ning tabada märki, ka kaeviku kaevamisel ei jää keegi hätta. Kaitseväe roll ühiskonnas on noorte meeste ühtsuse, tahte, jõu ja meeskonnatöö arendamine. Isamaalisus, mis tihtipeale on vaid sisutu sõnakõlks, saab kaitseväes tõelise tähenduse.



Kõike seda kogesin ajateenistuses ka mina. Siblisin reedel, uhkeldasin paraadil, lugesin artikleid, õppisin relvast laskma, kaevasin kaevikut. Aga mõtted isamaast, vabadusest, võitlusest kadusid kogu selle hiilguse ja au varju.


Kas ajateenistus varsti kaheksast viieni?


Rääkides negatiivsest, on kaitseväe moraalne ja vaimne pool see, mis pidevalt nõrgeneb. Kuigi kaitseväe seadus ütleb, et ajateenija põhiõigusi ja -vabadusi võib piirata seaduses sätestatud juhtudel, algab juba siit nõrgenemine. Aina varem ja aina rohkem saadakse linnaloale, rohkem lubatakse kasutada telefone ja arvuteid. Tekkinud on vaba aja mõiste juba sõduri baaskoolituse ajal. Lõpuks ei paneks imestama ka see, kui ajateenistus kestaks kaheksast hommikul viieni õhtul ja nii kõigest viis kuud. Muidugi võib öelda, et on tore, kui demokraatia ja vabadus jõuavad ka kaitseväkke, kuid selle taga on rühmaülemate ja -vanemate saamatus ja oskamatus pakkuda ajateenijale täisväärtuslikku väljaõpet. Mõtlematuid ülesandeid suudetakse pakkuda - näiteks täisvarustuses korduvalt liivasest mäest üles ronimine, sest «meil vist hetkel on veel aega» või 1000 kätekõverdust, jättes täiesti kõrvale üldise kehalise treeningu. Erinevate lihasgruppide areng on kaitseväelises reaalsuses asendunud selja paigast tõmbamise, põlvede valu või muu ülekoormusest tingitud haigusega.



Sõduriõpikust asjade mahalugemine ja käskimine – tehke see endale selgeks – on ju lihtne. Aga mida ei ole, on mõtlemine - noori mehi ei innustata mõtlema, ei näidata neile dokumentaalfilme, ei räägita ajaloost, ei panda tegema sõjalahingutest ettekandeid, ei räägita elulisi kogemusi sõjast. Selle puudumist vabandame rahuks valmistumisega - isegi, kui midagi juhtub, tulevad meile appi sõbrad Ameerikast ja Lääne-Euroopast, ilma tankita. Paneb mõtlema.