Lauri Beekmann: takerdunud alkoholipoliitikast passiivse joomise valguses

Lauri Beekmann. Foto: Erakogu

Eesti Karskusliidu esimees Lauri Beekmann kirjutab Postimehe arvamusportaalis takerdunud alkoholipoliitikast passiivse joomise valguses.

Kui interneti kommentaariumitest võib eestlaste arusaamiste ja suhtumiste kohta midagigi järeldada, siis on selge, et vähemalt üks osa inimestest näeb eestlaste alkoholitarvitamist puhtalt isikliku asjana, millesse pole kellelgi teisel asja. See üks määratlemata hulk kodanikke on tõenäoliselt ka ise alkoholi tarvitajad ning ehk isegi üle keskmise koguseid manustavad inimesed. See teatud retoorika «mida sina, karsklane, tuled mulle ütlema, kuidas mina pean oma elu elama» viitab üsna selgelt kaitserefleksile ehk järelikult puudutas mingi tekst või uudis konkreetse lugeja isiklikku eluviisi.

Niisiis, kas alkoholi tarvitamine võiks jääda puhtalt täiskasvanud inimese eraasjaks, tähendades, et seda ei tohiks häirida alkoholiaktsiisi tõstmise, inimese elukoha ümbruses alkoholi müügikohtade vähendamise või ka näiteks temale suunatud alkoholireklaamide keelustamisega?! Kui inimesed on mõistnud, et alkoholiäri regulatsiooni kaudu tahetakse kippuda nende privaatruumi, siis on asjast lihtsalt valesti aru saadud. Sama valearusaamine on tõenäoliselt ka üheks põhjuseks, miks alkoholipoliitika ei edene, kuna poliitikud ei taha inimeste eraellu ronida.

Kuid tänapäeva alkoholipoliitika ei ole niivõrd huvitatud üksikust tarbijast, vaid üldise alkoholi tarvitamise mõjust laiemale ühiskonnale ja selle liikmetele, olulisel määral kaasa arvatult nendele, kes tegelikult ise alkoholi ei tarvita. Ennetades osade arvamust, ei pea ma viimaste all silmas peaasjalikult karsklastest täiskasvanuid vaid lapsi ja noori.

Alkoholipoliitika ja alkoholiprobleemi käsitlemine on üle sajandi pikkuse arenguprotsessi käigus läbinud erinevaid olulisi etappe. Norra psühhiaater Hans Olav Fekjaer on jaganud selle perioodi viide etappi.

Alates 1880. aastatest, kuni 20. sajandi keskpaigani pöörati tähelepanu purjusolemisele ning tegeleti peamiselt perekondade kaitsmisega. Tegemist oli nii USAs kui ka Põhja-Euroopas tugeva karskusliikumise perioodiga.

Umbes 1950. aastatest liikus fookus aga nähtusele, mida nimetame alkoholismiks. Keskenduti alkoholi liigtarvitajatele, alkoholipoliitika muutus liberaalsemaks, kuna ei usutud, et need piirangud joodikuid mõjutaksid. Alkoholismi vaatenurk muutus väga populaarseks, kuna seda püüti lahendada ravi, mitte aga suuri ühiskondlikke lõhesid tekitava regulatsiooniga. Kui varasemal perioodil oli keskmes joobes inimese tehtud kahju teistele inimestele, siis nüüd suunati pilgud kahjule, mida alkohoolik tegi valdavalt iseendale.

1975. aastast tõusis pinnale rahva tervise perspektiiv, mil keskenduti alkoholi tarvitaja terviseprobleemidele. Alkoholipoliitikas soovitati küll piiravaid regulatsioone, kuid tegelikkuses jätkus läänemaailmas liberaliseerumine ning kahjud kasvasid.

1990. aastatel pöörati teadusmaailmas olulist tähelepanu sõltuvuse mõistmisele ja selle põhjuste avastamisele. Otsiti mehhanisme, mis selgitaks, kuidas alkoholi mõju ajule toob endaga kaasa sõltuvuse. Uudised lubasid peagi saabuvat läbimurret sõltuvuse mõistmiseks ja selle raviks.

Viimastel aastatel on maailma juhtivad uurijad hakanud tähelepanu taas pöörama teistele tekitatud kahjule. Harm to others või nagu Inglismaa peaarst dr. Liam Donaldson 2009. aasta märtsis ütles «kätte on jõudnud aeg termini passiivne joomine kasutamiseks».

Viimatimainitud lähenemine ei tohiks kunagi välistada kahju, mida alkoholi tarvitamine teeb ka tarvitajale endale. Haigused, vigastused, moraalne ja sotsiaalne allakäik, need on igapäevane osa, mida paljud alkoholi tõttu oma elus kogevad. Samas ka sel juhul ei saa kunagi öelda, et see mõjutab ainult neid ennast. Kui pereisa otsustab ennast ükskõik mis põhjusel surnuks, või ka ajuti pildituks, juua, kannatavad ka tema lähedased.

Maailma Tervishoiuorganisatsioon hoiatas veebruari alguses murettekitava arengu eest, mille kohaselt vähk levib järgnevatel aastakümnetel märkimisväärselt. Oluliste põhjustena mainitakse ära alkoholi ja suhkru rolli. Raporti autorid mainisid, et üks tõsine probleem on asjaolu, et inimesed ei mõista elustiiliga seonduvate vähiriskide ennetamise võimalust ja just selles osas haiguse levimise kasvu ongi oodata. Karta on, et paljud inimesed siiski ei tea või lihtsalt ei usu, et alkohol on vähkitekitav ja seda samas kategoorias tubaka ja asbestiga.

Alkoholikahjude osas ei tohiks kunagi unustada, et kannatagu kahju kas tarvitaja ise või keegi teine, see kõik on absoluutset ärahoitav. See fakt on oluline argument kiireks ja põhjalikuks tegutsemiseks, et neid kahjusid ennetada. Ennetatava kahju tolereerimine või sellega tegelemise viivitamine on põhjendamatu ja pahatahtlik.

Passiivse joomise argument annab poliitikutele erilise mandaadi sekkuda ka legaalse äritegevuse reguleerimisse garanteerimaks, et alkoholi tarvitamise tõttu ei peaks kannatama kõrvalised inimesed. Alkoholitootjate äritegevuse ja täiskasvanud inimeste alkoholi tarvitamise vabadus lõpeb seal, kus teised inimesed kogevad kahjusid.

Rahva tervisega tegelevad inimesed on öelnud põhimõtteliselt kogu Eesti taasiseseisvunud perioodi jooksul, et ega meil reaalset alkoholipoliitikat ju polegi olnud ega ole ka praegu. Ja seda ühe harva riigina Euroopa Liidu liikmesriikide seas ning arvestades asjaoluga, et oleme nende riikide võrdluses kindlasti viie kõige rohkem alkoholi tarvitava rahva seas. Viimastel aastatel on toimunud küll mitmeid märkimisväärseid arenguid, kuid seni oleme siiski selgelt veel mingi sõnulseletamatu aia taga kinni. Me teame, et meil on probleem, kuid juba paarkümmend aastat pole ükski valitsus ega riigikogu koosseis suutnud seada seda prioriteediks. Kas keegi oskaks kokku arvestada kulu, nii materiaalse kui ka inimvaralise, mida see tegematus on põhjustanud? Surnud oskaksime ehk kokku lugeda, tegemata töötunnid, sündimata lapsed, lõhkiläinud perekonnad, politsei-, kohtu-, vangla-, haiglakulud saaks ka panna ritta. Kuidas on aga kahjuga, mida sel moel on tekitatud lastele ja noortele ning kuidas on see kujundanud nende inimeseks olemist, väärtushinnaguid ja potentsiaali olla ühiskonnale orienteeritud kodanik?

Eelmise valitsemisperioodi koalitsioonileppes olnud alkoholipoliitika põhimõtete väljatöötamine piirdus sahtlisse lükatud memorandumiks taandunud dokumendiga. Praeguse leppe kohaselt on protsess küll käima läinud, kuid jäänud selgitamata hilinema. Ootusärevaks teeb ka teadmatus, millist jõudu pikalt töös olnud ja erinevate osapoolte ning ka rahva käes arutelu all olnud alkoholipoliitika roheline raamat üldse omama võib hakata. Oleks rohkem kui kahetsusväärne, kui ülemöödunud aastased töörühmad tegelesid lihtsalt iseenda ja ministeeriumiametnike aja sisustamisega ning et möödunud aasta läheb valitsuse valitsemisperioodi lõpparuandes «alkoholipoliitika ettevalmistusperioodina» kirja.

Seda kriitikat ei peaks mõistma ühegi poliitilise jõu vastase kriitikana. Kodanikuühiskonna organisatsioonina ei näe me ennast opositsioonis oleva jõuna, samas ei ole meil mitte mingit huvi mingilgi moel «võimule» pääseda. Me kritiseerime hetkelist valitsust tegematuse ja selgelt veniva tempo pärast, kuid samas me elame teile kaasa ja soovime, et te õnnestuksite. Me tahame, et alkoholipoliitika rohelise raamatu protsess jõuaks seatud sihini, milleks on alkoholi tarvitamisega seotud kahju vähendav terviklik alkoholipoliitika. Me elame teile kaasa, kuid palun, asuge tegudele!