Vandeadvokaat Taivo Ruus tõstatas küsimuse (PM 10.02), mis saab, kui linn kohustust ei täida. Ta väitis, et erakoolide kulude katmises osalemine ei too linnale kaasa lisakohustusi, vaid pigem leevendab eelarvepingeid.
Edgar Savisaar: teine süüdlane
/nginx/o/2020/12/22/13542989t1h3c8f.png)
13. veebruar 2014, 16:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult see paraku nii ei ole. Tallinn peaks erakoolidele maksma aastas umbes 1,3 miljonit eurot, mis moodustab tervelt 3,6 protsenti Tallinna põhi- ja üldkeskhariduse eelarvest.
Omavalitsus peab tagama kõigile õpilastele tasuta koha munitsipaalkoolis, ning seda Tallinn ka teeb. Tallinn peab ülal 65 üldhariduskooli, kus jätkub õppekohti kõigile linnas elavatele kooliealistele lastele. Seejuures on linn seadusest tulenevalt kohustatud koolikohti ülal pidama sellise arvestusega, et see hüve oleks tagatud ka olukorras, kus kõik erakoolid korraga oma uksed sulgevad. Ehkki seetõttu on mõni munitsipaalkoolide klassikomplekt alatäidetud, ei ole linnal õigust seal kütet poolele võimsusele pöörata või lampidest elektripirne välja keerata.
Tallinnas ei ole erakooli kasuks otsustamine tingitud koolikohtade puudusest. Lapsevanemal on õigus valida, kas tema laps läheb munitsipaal-, riigi- või erakooli – viimasel juhul peab õppemaks olema talle jõukohane. Riik on deklareerinud, et hariduse andmise rahastamine on riigi ülesanne ning ta täidab seda kõikjal ühtselt, eraldades õpetajate palgaks vajaliku raha nii munitsipaal- kui ka erakoolidele.
Riik ei ole deklareerinud, et koolihoonete ülalpidamiskulude kandmine oleks omavalitsuse kohustus. Seda tõendab fakt, et omavalitsus ei ole kohustatud maksma riigile riigikoolis õppivate laste eest samadel alustel erakoolidega ehk lähtudes laste arvust, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on omavalitsuse haldusterritooriumil.
Ehkki erakoolide toetamise ülesande on riik võtnud endale, määramata seejuures toetuse saamise kriteeriumina isegi õppemaksu vähendamise nõuet, on ta selle muutnud omavalitsuste kohustuseks. See on aga ebaproportsionaalne maksumaksjate suhtes. Nad täidavad ühiselt erakoolide ülalpidamise ülesannet, kuid erakoolis õppivate laste vanemad kannavad erakoolidega seonduvaid kulusid topelt – ühelt poolt õppemaksu ja teisalt tulumaksu tasumise kaudu.
Kõnealusest riiklikust regulatsioonist võidavad vaid erakoolipidajad, kes saavad arvestada igakuise täiendava kasumimarginaaliga. Jättes kõrvale küsimuse, kas riigi eesmärk erakoolipidajaid doteerida on eesmärgipärane ja proportsionaalne, ja rääkides sellest kui omavalitsuse kohustusest, tuleb rõhutada keeldu panna omavalitsusele riiklikke kohustusi selleks raha eraldamata. Nüüd on paslik küsida: «Mis saab siis, kui riik oma kohustust ei täida?» Vastus on lihtne: mitte midagi ei saa.