Viivi Luik

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Kirjanik Viivi Luik kirjutab, et Enn Soosaar mõjutab eesti mõtteilma siiani – meie uuema aja esseistika toetub suurel määral just tema laotud vundamendile.

Täna toimub Tallinna Ülikoolis Enn Soosaarele (1937–2010) pühendatud konverents «Kuidas tõlkida maailmavaadet». Konverentsi sõnavõtte ühendav mõte on «Mida Enn Soosaar täna ütleks».

FOTO: SCANPIX

Kui ma seda lugu kirjutan, on väljas ühe järjekordse aastanumbri järjekordne veebruarisula. Pargid on porised ja aknad on pärast talve tolmused.

On vabariigi aastapäeva eelne aeg ja paratamatult lähevad mõtted kõige selle peale, millest viimasel ajal nii palju on räägitud. Eesti ja eestlaste toimetuleku peale. Selle peale, kui kergesti on mõned valmis alla andma. Õigustatud ja õigustamata nurina peale.

Alati, kui ma mõnd järjekordset nurinat loen, tahaksin tervele eesti rahvale uuesti meelde tuletada Enn Soosaare elu lugu, mille tõsiasju ikka ja jälle uuesti peaksime meenutama, sest uued põlvkonnad pole ehk kuulnudki sellest, kuidas kunagi üks terve ja tugev poiss jäi mootorrattaõnnetuse tagajärjel ratastooli. Mida see tegelikult talle ja tema lähedastele tähendas ja kuidas ta sellest hoolimata ülikooli cum laude lõpetas ja kuidas temast kõigest hoolimata kujunes see tõlkija, see ühiskonnategelane ja see tark, kaugele nägev ühiskondliku arvamuse mõjutaja ja kujundaja, kellena me Enn Soosaart täna tunneme.

Ennule endale jäi mul alatiseks ütlemata, kui oluline ja kui vajalik raamat on minu meelest tema «Nuripidine aastasada». Jäi selle raamatu eest tänamata. Nüüd ütleks ja nüüd tänaks, kuid nüüd ei ole enam Ennu.

Kuid kohe, kui ma selle triviaalse lausekese siin lõpuni olen kirjutanud, näen, et see on ju tegelikult täiesti võlts ja vale lause.

Kuidas siis Ennu ei ole?! Kui ta ometigi siiani mõjutab eesti mõtteilma. Kui ta siiani on täiesti kohal. Kui eesti uuema aja esseistika toetub suurel määral Ennu laotud vundamendile.

Ja kui ma alles tänavu suvel mõttes jagasin Ennuga jälle üht lugemiselamust. Nimelt siis, kui sai läbi loetud W. G. Sebaldi «Õhusõda ja kirjandus». Mõttes üritasin ma Ennule seletada, et tema «Nuripidine aastasada» tähendab eestlastele umbes sama, mida «Õhusõda ja kirjandus» võiks tähendada sakslastele.

Kujutlesin selle juures elavalt Ennu küll õige pisut meelitatud, kuid põhiliselt siiski skeptilist muiet.

«Nuripidise aastasaja» ilmumise ajal olin järjekordselt Eestist eemal ja lugesin seda raamatut põhjalikult alles paar aastat hiljem. Siis, kui teised olid ta ammu läbi lugenud. Raamat hämmastas mind sellega, et sealt paistis nagu aknast Eesti kogu omas viletsuses ja kogu omas elujõus. Kusjuures raamatu kirjutaja, Enn Soosaare enese olemasolu omakorda muutus Eesti võrdkujuks ja andis meile jälle kord tunnistust sellest, mida siin maal õieti tähendab ja on tähendanud sõna «vaimujõud».

Jah, nii nagu W. G. Sebaldi «Õhusõda ja kirjandus» räägib otse ja ilustamata sellest, mis juhtus Euroopaga ja mis juhtus Saksamaaga, nii räägib ka Enn Soosaare «Nuripidine aastasada» otse ja ilustamata sellest, mis juhtus Euroopaga ja mis juhtus Eestiga. Kusjuures Enn Soosaar murrab selle raamatuga läbi ühest iseäralikust müürist, mida võiks nimetada ka lobisevaks vaikimiseks.

Sest kui aus olla, siis on 1940.–50. aastate sündmustest Eestis kirjutatud ilmatu hulk mälestusteraamatuid, millest enamik heidab tolle aja verepritsmetele ja laibavirnadele iseäraliku kohmetult häbeliku loori. Räägib nendest ebainimlikest ja mõistusevastastest sündmustest kas kuivas arvude keeles või siis kuidagi vabandavalt, tasandades, pisendades ja siludes. Või teise äärmusena – räusates.

Paistab nii, et Eestis on nende teemade puudutamisel tööle hakanud sama mehhanism, millest räägib W. G. Sebald oma «Õhusõjas ja kirjanduses» Saksamaa puhul. Seesama lobisev vaikimine, hulk raamatuid, mis pealiskaudse lobisemisega püüavad peaasjast mööda hiilida, kuna peaasi on nii jube, nii valus, nii sügavalt seotud süü ja häbiga.

Sebald oma raamatus otsib põhjust, miks neid võikaid pilte, mida sõja lõpu aegsel Saksamaal igaüks vägisi oli sunnitud nägema, ei leia sakslaste kirjutatud tekstidest.

Saksamaa Saksamaaks, W. G. Sebald W. G. Sebaldiks, Eestis on lobiseva vaikimise, unustamise ja endassesulgemise mehhanism küll sama, kuid süü ja häbi põhjused teatavasti täiesti teised.

Eks ikka see kuulus ilma püssipauguta allaandmine, see tänini kirgi üles küttev hääletu alistumine. Vastuseta küsimus, mille juurde me Ennuga kõneldes ikka ja jälle oleme välja jõudnud ja tagasi pöördunud.

Siin peaks vahemärkusena ütlema, et meie aastakümnetepikkune kõnelus Ennuga jätkub ikka veel, oma sõna jõu kaudu on ta kohal ka täna, siin ja praegu. On oma elu Eestile pühendanud, kuid kõike muud kui pateetiline. Mõistev, kuid mitte ilma pilketa.

Ka mitte vabaks saanud Eestis ei teinud Enn tühje illusioone, ta nägi inimesi ja olukordi läbi. Mitte kõik mängud ei lõbustanud teda, kuid kui nendes oli pisutki ilu, siis seda ta nautis.

Tema olemasolu andis paljudele lootust, sest kogu tema elu oli näide sellest, milleni inimene võib jõuda, kui ta saatusele alla ei anna.

Kui üldse keegi, siis Enn teadis, et argiste ja päevapoliitiliste sekelduste taga on igavesed väärtused, nii nagu talvest määrdunud aknad ei suuda määrida puhast märtsivalgust.

Kui ma praegu seda kirjutasin, tuli mulle meelde midagi, mis väljendab Ennu tähendust Eestile ja Eesti tähendust Ennule võib-olla paremini kui kõik tõsised ja põhjalikud analüüsid.

Kui ilmus Jaan Krossi mälestusteraamatu «Kallid kaasteelised» teine köide, oli see ka Ennu laual. Ta lõi selle teatava talle omase naeratusega lahti ja osutas ühele tekstilõigule, kus on juttu sellest, kuidas kadunud Georg Meri sõidab väikese pojapojaga bussis üle Hendriksoni küüru. Võtsin selle raamatu praegu riiulist, otsisin selle lõigu üles ja tsiteerin:

«Ta oli vaadanud kahelt poolt nii kaugele läbi bussiakende välja, kui vaadata vähegi küündis, ning küsinud:

«Vanaisa, kas see kõik on siin – Eesti?»

Ja vanaisa oli vastanud:

«Jaa. See kõik on siin – Eesti.»

Ja Mart oli öelnud, kolossaalse eneseveenmisjõuga, sest ta oli ju näinud. Ta oli ju tõusnud autobussis püstigi, et seda selgemini näha, ja ta oli kahtlemata näinud vastikut, ma ei tea, kas kevadist või sügisest poolsula, pooljäätuvat tormiilma ja lausa silmapiirist silmapiirini ulatuvat nõukogudeaegset koristamatusepläga kõiges selle alastuses, aga ta ütles:

«Oh, kui ilus.»»