Lendamine on kallim kui maad mööda liikumine. Lennukid on läbi aja võlunud pommivestlasi ja nõuavad eraldi julgeolekumeetmeid. Piloodid, lennujuhid ja stjuardessid teevad kõrge kvalifikatsiooni ja stressitasemega tööd. Kõige sellega olen ma nõus. Ent ometi ei väsi imestamast, kui palju leiab lennunduses irratsionaalset surramurrat, mis passiks pigem luuaga sõitjaile.
Mida täpselt mõtleb niigi kuristiku serval lennufirma ametiühing, kui annab streigihoiatuse? On nad Buratinod, kes usuvad, et omanikul on imede põld, ega mõista, et see olukord toob lõpuks pigem töökaotuse kui rahapuu võrsed? Kui kliendil vähegi võimalust on, valib ta väljapressimise ajal teise kompanii. Ning firma läheb pankrotti või leiab võimaluse säästa end läbirääkimistest siseterroristidega. Näiteks Finnair pole viimased kuus aastat Soomest värvanud ühtki stjuardessi – Shanghai liini pardateenindajad palgatakse Hiinast, New Yorgi omad USAst; mõlemal juhul küsivad uued töötajad vähem palka ega kuulu soomlaste ametiühingusse.
Milleks on head pardakaardid, kui piletid ostetakse nimeliselt? Eriti kui kompanii tahab, et klient trükiks need välja kodus ja kuni kaks nädalat varem. Ja miks peab lennujaamas pardakaardi väljatrüki paluja maksma lisaraha, et ta oma piletiga ka reisida saaks?
Missugune ahnus, kui teadlikult müüakse rohkem pileteid, kui on lennukis kohti, lootuses, et osa reisijaist välja ei ilmu. Või kuidas saab ettevõte ühtaegu kasseerida raha nii reisijate kui pagasi eest juhul, kui tal on lennuk, mille kõigi kohtade täitmisel ei mahu kaasa mitte ühtki kohvrit, ning üllatada siis selle infoga kliente sihtkohas?
Millise argumendiga ei või edasi-tagasi piletist kasutada vaid tagasi-osa? Täisraha on ju tagastamatult firma käes sõltumata sellest, kas inimene tuleb kohale või mitte. Arvestades piletite sagedast ülemüümist, peaks firmale olema ju puhas rõõm, kui klient esimesele otsale ei ilmu ja avaneb võimalus teenida ühe koha eest kahe kliendi raha. Kuidas on võimalik, et tuntud lennukompanii kodulehelt ei leia ühtki aadressi ega telefoninumbrit, kuhu küsimuste korral pöörduda? Ja kuidas saab firma kliendile vastamist võtta kui võimalust, mitte kohustust?
Mul on hea meel, et sama mõistatavad euroametnikud. Loodan, et neil õnnestub lennunduses kehtestada läbipaistev turumajandus kohtadesse, kus seni keeb arusaamatu nõiakatel. Reisijana ma mõistaks ka, kui ratsionaliseerimine viiks kõikjalt tasuta lisapagasi ja lennukitoidu. Olgem ausad, näiteks suur osa ärireisijaist ei vaja enamasti kumbagi. Puhkuselised ning need tööreisijad, kes ilmtingimata tahavad kaasa tuua mitu lömmis pätsi välismaa leiba või tunnevad kahe-kolme tunniga nii ekstreemset nälga, et on valmis veetma ülejäänud lennuaja Finnairi kana-karri võileiva suulaest seedekulgla poole surumisega, võivad erisoovid ise kinni maksta.