Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluv Lauri Vahtre kommenteeris täna riigikogus Kesk-Aafrika Vabariigi missiooni vastaste väiteid ning ütles, et kui kaitseväelased missioonile ei lähe, jääb Eesti riik veelgi enam vastutama selle eest, mis Kesk-Aafrika Vabariigist saab.
Me arutame täna tõepoolest rasket küsimust. Ma nõustun päris mitmes punktis eelkõnelejaga (Kadri Simsoniga – toim.), kaasa arvatud selles, et meie otsuse selle või teistsugusele lahendile on nii poolt- kui vastuväiteid.
Minu kõrva on puutunud vastuväidetest näiteks sellised, et tegemist on lihtsalt ülearu ohtliku ja koleda kohaga, kus võib minna suurteks tapatalguteks. On väidetud, tõsi küll, pigem netikommentaariumides, et meie poisse saadetakse sinna aafriklasi tapma. Kõige rohkem on kuulda olnud vastuväidet, et kas meie saadame või ei saada oma 55 meest sinna, see ei oma praktilist tähtsust ega taga riigi stabiilsust.
Kui nüüd neid vaadata, siis esimene vastuväide on õige kentsakas. Me ei räägiks missioonist sinna riiki, kus ei ole ohtlik. Me ei aruta siin küsimust, kas saata oma sõjalist missiooni näiteks Rootsi, kuigi seal tõenäoliselt ei ole hirmu, et tagasi tuleks mitu murtud vaimu. Nii et sel kombel arutleda nagu ei saa.
Teiseks, loomulikult ei kavatse keegi minna aafriklasi tapma, vaid ikka tapmist ära hoidma. Ja kui me kõneleme riskist ja sellest, et hiljem tuleb võib-olla vastutada iseenda ja teiste inimeste ees oma otsuse pärast, juhul kui see toob kahju meie poistele, siis on ka teistpidine võimalus, et me peame vastutama ka selle eest, kui me neid sinna appi ei saada ja muudame ennast seega kaudseks kaassüüdlaseks võib-olla tuhandete tapetute ja vägistatute eest, keda me võib-olla oleks võinud aidata.
Lõpuks see, et meie missioonil ei ole praktilist mõju. See on kõige võib-olla sügavmõttelisem vastuargument. Ma mõtlesin selle üle ka sügavalt järele ja mulle meenus üks Hiina muinasjutt 20 vanamehest, kes said turul kokku, neile meeldis väga omavahel juttu ajada. Nad otsustasid nädala pärast uuesti kokku tulla ja igaüks teekannutäie viina kaasa võtta. Edasi pajatas muinasjutt ühest vanamehest, kelle nimi oli ütleme, Lin Bin, kes läks koju ja mõtles, et oot-oot-oot, 20 kannu viina, aga kui mina võtan oma kannuga vett, me valame selle kõik ühte potti kokku, siis ei ole ju aru saada, vahet pole. Ja võttiski viina asemel vett. Said vanamehed kokku, valasid kõik 20 kannutäit ühte potti ja hakkasid koos jooma. Ja see oligi puhas vesi, mida nad jõid.
See on selline riiklikul tasemel rehepaplus tegelikult, mida meile siin soovitatakse, et ah, mis me sinna oma nina topime, ega meie kohalolek nagunii mingit vahet ei tee. See meie kohalolek on täpselt see Lin Bini kannutäis viina. See tähendab seda, et sellest tõepoolest üksinda midagi suurt ei olene. Aga kui me ainult niimoodi mõtlemegi, kui kõik niimoodi mõtlevad või kui meie riik omandab harjumuse niimoodi mõelda, siis tasutakse meile samaga. Ja see on juba tõsisem küsimus.
Nii et me täna, küll mitte lõplikult, aga siiski põhimõtteliselt otsustame mitte seda küsimust, kas me tahame sinna Kesk-Aafrika Vabariiki minna. Muidugi ei taha, kõik oleksid õnnelikud, kui seda olukorda seal ei oleks. Küsimus on selles, kas me peame või peaksime. Kui eelkõneleja lõpetas sellega, et kui me läheme appi, siis me jäämegi vastutama selle eest, mis sellest riigist hiljem saab, siis ma ütlen, et vabandage väga, kui me ei lähe appi, siis me jääme samavõrd või veelgi enam vastutama selle eest, mis sellest riigist saab. Nii et otsus on südametunnistuse küsimus.
Eelnõu, mis annab kuni 55 kaitseväelasele õiguse osaleda Euroopa Liidu juhitud rahutagamismissioonil Kesk-Aafrika Vabariigis, läbis täna opositsiooni vastuseisust hoolimata esimese lugemise. Lõpphääletusele peaks eelnõu jõudma nädala pärast.
