Helle Mäemets

FOTO: Erakogu

Teaduses on eelis ennast turustada oskavatel isiksustel, kirjutab Eesti Maaülikooli teadur Helle Mäemets. Kas need, kes süvenevad ja reklaamitöö unustavad, on ajast ja arust?

Selle sensatsioonimaigulise pealkirja selgituseks pean esmalt ütlema, missugust inimest pean silmas teadlase all. See on isik, kellel on loominguline vajadus maailma seletada ja süstematiseerida, selgitada selle struktuuri ja toimimise seaduspärasusi, tehes oma tööd ausalt, parimal võimalikul tasemel ning minimaalsete kahjustustega (loomkatsed, kollektsioonid, keskkonda mõjutavad eksperimendid). Iga loomingulise tegevusega kaasneb kõhklusi-kahtlusi, äratundmishetki ja segadust, lausa unetuid öid. See nõuab pühendumust ega ole tunnitöö.

Agatha Christie ütleb Hercule Poirot’ suu läbi, et arst, kel pole kõhklusi, on mõrtsukas. Meie teadusfilosoof Enn Kasak on arvanud, et sel hetkel, mil teadlane hakkab end pidama targaks, on ta teadlasena juba peaaegu surnud. Samas nõuab mingil kitsamal erialal korralikuks asjatundjaks saamine üsna pikka aega, vähemalt kümmekonda aastat.

Kuidas praegune teaduse tegemise keskkond sellistele isiksuslikele ja eetilistele nõuetele vastab? Paljudes riikides on juba pikemat aega, meil paaril viimasel aastakümnel rakendatud (üsna lihtsustatud kujul) bioloogiast pärit olelusvõitluse printsiipi – tugevam jääb ellu. Toetuse jagamine noortena mitte klassifitseeruvatele uurijatele lähtub projektidest, milles nad näitavad, kui tugevad juba on, mida teinud, milliseid häid asju kavatsevad korda saata ning kui laialt nad maailmas tuntud on.

Eriti hea, kui on plaanis ka mõni avastus (kui mitte pidada avastuseks ootamatut, üllatuslikku leidu). Samas annab suure eelise ka teaduslike moevoolude tundmine, mis võimaldab teha toredaid avastusi ilma paradigmat lõhkumata. Räigemalt öeldes on eelis eneseturunduslikult tugevatel isiksustel.

Meditatiivsed süvamõtisklused kuuluvad pigem tippdetektiive näitavaisse filmidesse kui teadlaste ellu. Millal on sul aegagi mõelda, kui pead kogu aeg reklaamitööd vihtuma. Bioloogiast pärinevaid printsiipe järjekindlamalt rakendades võiksime küsida, et milliste indiviidide (teadlaste) ellujäämist ja paljunemist me siis ikkagi soosime, vaadeldes ühiskonda kui teadlastepopulatsiooni elukeskkonda. Kas need, kes süvenevad ja muu aeg-ajalt unustavad, on ajast ja arust? Kui hajameelne professor teed ületades auto alla ei jää, sõidab tema vaimuilmast ikkagi üle müügimasin.

Kas projektist projekti keksutava teaduse peamiseks põhjuseks Eestis saab olla cosi fan tutte (nii teevad kõik – toim)? Maailmas on ju tehtud palju rumalusi. Mäletan nõukogude aja nappidest kontaktidest välisteadlastega kurtmist, et projektipõhisus ei lase millessegi põhjalikumalt süveneda. Näen, kuidas Saksamaa professorid kolivad ära Prantsusmaale ja kuidas põhjanaabrite tunnustatud teadlased jäävad jätkufinantseeringuta. Suurepäraselt on teaduses toimunud/jätkuvat peaaegu et juba globaalset katastroofi iseloomustanud akadeemik Tarmo Uustalu hiljutises Sirbis (10.01.2014; samas leidub ka doktor Priit Kogermani artikkel ülikoolide bürokratiseerumisest).

Lisaks laastavale projektisüsteemile tekitab sügavat hämmingut Eesti teaduspoliitika vasturääkivus kõige üldisemais printsiipides: inimkapitali parem ärakasutamine tähendab teadlaste hulga järsku vähendamist; doktorantide rohkus ilma igasuguse garantiita noorte doktorite rakendumiseks Eesti teadusse ning muudki loogilist ja ratsionaalset mõistust eiravad suundumused. Eesti Teadusagentuuri institutsionaalsete ja personaalsete uurimistoetuste andmise kohta käivaist teateist nähtub, et ka mitterahastatud projektidest oli lõviosa väga kõrgel tasemel.

Siit peaks tekkima küsimus: kuidas oli võimalik kavandada nii suure hulga kvalifitseeritud teadlaste kõrvalejäämist? Mis üldse oli teadlaste hulga vähendamise motiiv? Kas stalinlike puhastustööde jätk intelligentsi hulgas? Kilplaste pääsemine komisjoni? Eriti kummaline on kuulda jutte teadmistepõhisest Eestist, vaimult suureks saamisest ning iga kodaniku väärtustamisest, kui hulk aastaid end arendanud ühiskonna liikmed ei saa loota isegi keskmisele sissetulekule, et jätkata juba alustatud uuringuid pikemat aega.

Kuna teadlased, kelle iseloomustust püüdsin koostada selle loo alguses, on rahumeelsed ja barrikaadidele minekut pigem vältivad inimesed, siis hakkab karjeid kostma alles äärmises hädas. Need, kes rahastatud, on vakka, need, kes seda loodavad, satuvad kohe luubi alla, kui piuksuvad.

Tundub enesestmõistetav, et anname teadusele raha selleks, et saada ausat ja väärtuslikku tulemit. Kui südametunnistuse tegelikkuses pigem välistame ja nõuame, et teadlane toodaks regulaarselt artikleid ning ennast jõuliselt reklaamiks, pole head loota. Ei ole ka mõtet korraldada teadlaste öid ja muid võluvaid pillerkaare, kui me ei suuda enamikule noortele teadlastele jätkusuutlikku elu võimaldada.

Nupukesed teadusajakirjades, sest tükk on tükk, meenutavad tahes-tahtmata ebakvaliteetset tarbekaupa, mis kiiresti laguneb, nii et jälle pead ostma uue, elavdades majandust. Inim- või loodusressursside mõistliku kasutamisega neil toodetel seos puudub.