Ilmar Tomusk: riigikeeleta ei ravi

Keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk Foto: Toomas Huik

Iga Eestis töötav arst peab oskama kohalikku riigikeelt, mitte tingimata täiuslikult, aga kindlasti väga hästi, sellest sõltub otseselt ravi kvaliteet, kirjutab keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk.

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 lg 1 ütleb, et igaühel on õigus tervise kaitsele. See tähendab, et tervise kaitse on inimese põhiõigus ning riigi kohus on tagada tervishoiusüsteemi tõhus toimimine.

Tartu Ülikooli arstiõppe lõpetab igal aastal keskeltläbi 120 inimest, mis on Eesti vajadusi arvestades enam kui piisav. Suur osa neist on juba õpingute ajal ilmutanud ka erakordselt suurt huvi võõrkeelte vastu, nii et tulevased tervishoiuteenuse osutajad moodustavad suurema osa Tartus tegutsevate rootsi ja soome keele kursuste õppuritest.

Kuna põhjamaades tundub ilmvõimatu, et arstina võiks töötada ebapiisava riigikeeleoskusega inimene, siis annavad meie arstiteaduskonna tudengid endale selgelt aru, et keeleõpe on kindel investeering tulevikku. Kahjuks ei ole Eestis suudetud seda põhimõtet rakendada nende arstide suhtes, kes saabuvad siia välismaale siirdunud arstidest vabaks jäänud töökohtadele.

Eesti avalikkuse tähelepanu alla sattus see probleem 2006. aastal, kui ajalehed kirjutasid Ida-Viru haiglate kavast arstide puuduse leevendamiseks tööle värvata arste Venemaalt ja teistest endise Nõukogude Liidu vabariikidest.

Ka Eestis peavad tervishoiutöötajad eesti keelt oskama, vastutus selle nõude täitmise eest on tööandja kanda. Samas näitab keeleinspektsiooni järelevalvepraktika, et mitmesugused asjaolud sunnivad tööandjaid keeleoskusnõude suhtes mööndusi tegema.

Keeleinspektsioon on kontrollinud sadade arstide keeleoskust. Peamiselt on need olnud Ida-Virumaa haiglates (Ida-Viru keskhaigla, Narva haigla) töötavad arstid, samuti Ida-­Viru perearstid, kuid kontrollitute hulgas on ka Tallinna ja Harjumaa arste. Enamik neist on omandanud arstihariduse Eestis*, kuid on ka neid, kes on saabunud viimastel aastatel teistest riikidest (Venemaalt ja Ukrainast).

Ida-Virumaal oleme täheldanud, et aastakümneid siin elanud ja töötanud arstide eesti keele oskus on visam paranema kui nendel, kes vaid paar aastat Eestis elanud ja praktiseerinud. Teame juhtumeid, kui Eestisse tulla plaaninud vene arst on eesti keele selgeks õppinud veel enne siia tööle asumist. Kuid on ka teistsuguseid näiteid: arst on asunud tööle Ida-Virumaal, kuid arstide suhtes kehtivast eesti keele oskuse nõudest kuuleb ta alles siis, kui mõni pahane patsient on esitanud kaebuse keeleinspektsioonile.

Peaks olema iseenesestmõistetav, et arst oskab asukohamaa riigikeelt. Kuigi Ida-Virumaa linnades on enamik elanikke mitte-eestlased, on see ikkagi Eestimaa, kus kehtivad needsamad seadused, mis kehtivad ka Tallinnas, Põlvas või Kuressaares. Kui arst peab oskama eesti keelt Tallinnas, peab ta seda oskama ka Narvas.

Mujalt, olgu siis Euroopa Liidu riikidest või kolmandatest riikidest Eestisse tööle asunud arstidele kehtivad täpselt samasugused nõuded nagu Eesti oma arstidele. Nad kõik peavad oskama eesti keelt C1 ehk kõrgtasemel.

ELi üks aluspõhimõtteid on töötajate vaba liikumine. Liidu aluslepingute kohaselt nõuab selline liikumisvabadus igasuguse kodakondsusel põhineva liikmesriikide töötajate diskrimineerimise kaotamist nii tööle võtmisel, töö tasustamisel kui ka muude töötingimuste puhul. Piiranguid selle ­õiguse kasutamisele võib seada avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise huvides.

Täpsemalt reguleerib isikute vaba liikumist Euroopa Nõukogu 15.10.1968 määrus nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires.

Määruse 3. artikli 1. punkti lõigete 1 ja 2 kohaselt ei tohi liikmesriikide kodanikele kehtestada töö saamisel mingeid piiranguid või oma kodanikega võrreldes teistsuguseid tingimusi. Sama artikli

1. punkti 3. lõige aga sätestab, et nimetatud lõikeid ei kohaldata keeleoskuse suhtes, mida esitatakse täidetava töökoha laadi tõttu.

Seega, kui eesti keele oskuse nõue on õigustatud töökoha laadi tõttu, kehtib see nii Eesti oma töötajate kui ka teistest liikmesriikidest pärit töötajate suhtes. Samal põhjusel võib keeleoskust nõuda ka kolmandatest riikidest pärit töötajatelt.

Arstide keeleoskusega seonduvat täpsustab Euroopa Nõukogu 5.04.1993 direktiiv nr 93/16/EMÜ arstide vaba liikumise hõlbustamise ning nende diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikuse tunnustamise kohta. Direktiivi 20. artikli 3. punkt sätestab: liikmesriigid kannavad vajaduse korral hoolt selle eest, et asjaomased isikud omandaksid enda ja oma patsientide huvides keeleoskused, mis on vajalikud nende kutsealal töötamiseks vastuvõtvas riigis.

Eestis on kehtestatud arstide keeleoskuse nõue keeleseaduse alusel. Keeleseaduse § 2 lg 2 ­sätestab, et eraõiguslike juriidiliste isikute ja füüsiliste isikute keelekasutust reguleeritakse, kui see on õigustatud põhiõiguste kaitseks või avalikes huvides.

Avalikud huvid keeleseaduse tähenduses on ühiskonna turvalisus, avalik kord, avalik haldus, haridus, tervishoid, tarbijakaitse ja tööohutus. Nii lubab seadus kehtestada keelenõuded tervishoiu ja tarbijakaitse huvides.

Keeleseaduse § 23 lg 4 alusel antud valitsuse määruse «Ametniku, töötaja ning füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded» § 9 p 8 sätestab, et arstidelt nõutakse keeleoskust vähemalt C1-tasemel. C1 on küll kõrgtase, kuid kuna Euroopa Nõukogu keeleõppe raamdokumendi kohaselt on olemas ka keeletase C2, mida võrreldakse haritud emakeelekõneleja tasemega, siis võib öelda, et arst peab eesti keelt oskama väga hästi, kuid mitte täiuslikult. Oluline on see, et ta suudaks patsiendiga (nii täiskasvanu, vanuri kui ka lapsega) korrektselt ja arusaadavalt suhelda ning teha kirjatööd, mida arst samuti oma ülesandeid täites peab tegema.

Seega peaksid kõik arstid, ka need, kes teistest maadest Eestisse tööle asuvad, suutma oma tööd teha eesti keeles.

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse kohaselt võib arst osutada tervishoiuteenust alles siis, kui ta on kantud tervishoiutöötajate riiklikku registrisse. Seaduse kohaselt kantakse arsti kohta registrisse eluloolised andmed, kvalifikatsiooni tõendavad andmed, töökohta puudutavad andmed ning registreerimisandmed. Registreerimiseks peab arst esitama taotluse terviseametile, täpsema loetelu nõutavatest andmetest on kinnitanud sotsiaalminister oma määrusega.

Kui nii ELi kui ka Eesti õigusaktide kohaselt võib asukohamaa riigikeele oskust pidada arsti kvalifikatsiooni lahutamatuks osaks, siis kehtiva korra kohaselt andmeid arsti keeleoskuse kohta registreerimisel ei nõuta. Nii võibki juhtuda, et mõnest teisest riigist tuleb Eestisse arst, kes läbib edukalt registreerimismenetluse ning ta kantakse tervishoiutöötajate riiklikusse registrisse.

Edasi võib aga juhtuda, et eesti keelt mitteoskava, kuid seaduslikult Eestis tegutseva arsti juurde satub patsient, kes ei oska seda keelt, mida oskab arst. Tekivad arusaamatused, meedias on viidatud ka keeleoskamatusest tulenevatele ravivigadele (viimati 09.02 «Aktuaalses kaameras»).

Patsient võib esitada kaebuse keeleinspektsioonile, kellel on ­õigus teha arstile ettekirjutus nõutava keeleoskuse omandamiseks või tööandjale ettepanek temaga töölepingu lõpetamiseks. Keeleametnik võib trahvida nii arsti kui ka tema tööandjat, kes vastutab selle eest, et arst oskaks eesti keelt.

Kuid tööle võtmise ja töölt vabastamise õigus on tööandjal. Ning mida teha juhul, kui tööandjal on valida vaid kahe halva valiku – keeleoskamatu arst ning arsti puudumine – vahel?

Selliste juhtumite ennetamiseks, keeleseaduse nõuete täitmiseks ning patsientide õiguste tagamiseks tuleks Eestisse tööle asuvaid arste teavitada juba enne registreerimismenetluse algust, et meil peavad arstid oskama eesti keelt. Selleks oleks mõistlik lisada registreerimisel nõutavate dokumentide loetelusse tõend eesti keele oskuse või vähemalt eesti keele õppimise kohta.

On selge, et mõne kuu või isegi aastaga eesti keelt kõrgtasemel selgeks ei õpi, kuid tuleks luua mehhanism, mis aitab tagada arstidelt nõutava keelealase kvalifikatsiooni võrdse rakendamise nii nende arstide suhtes, kes on omandanud hariduse Eestis, kui ka nende suhtest, kes tulevad meile teistest riikidest.

Loomulikult vajab Eesti kvalifitseeritud arste ning me oleme rõõmsad, kui mujal hea hariduse saanud tohtrid meile tööle tulla soovivad. Aga selge on ka see, et kui arst saab patsiendist aru, siis suure tõenäosusega on tal ka kergem teda ravida.

* TÜ arstiteaduskonna veebilehe andmetel on 99 protsenti Eestis töötavatest arstidest nimetatud õppeasutuse kasvandikud. Varasematel aastatel on TÜ arstiteaduskonnas olnud ka venekeelsed rühmad, mis ei taganud lõpetajatele tööks vajalikku eesti keele oskust.