Marianne Mikko

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda kuuluv Marianne Mikko ütles riigikogus Kesk-Aafrika missiooni eelnõu arutelul, et sotsiaaldemokraadid ei kavatse tormata ummisjalu toetama sõjalisi missioone, mille puhul põhjendused seisavad savijalgadel ja milles Eesti osalus on ilmselgelt ebaproportsionaalne.

Eesti sõjalise missiooni saatmine Kesk-Aafrika Vabariiki humanitaarkriisi reguleerima on valitsuse otsus, mida on avalikkusele vähe selgitatud või ei ole selgitatud piisavalt. Sotsiaaldemokraadid seisavad vastu Eesti sõjalise missiooni saatmisele Aafrikasse.

Valitsus on püüdnud meile müüa mõtet, et Prantsusmaa palvele vastutulek ja üheskoos Kesk-Aafrika Vabariiki Euroopa Liidu rahutagamissioonile minek tähendab sedasama mis artikkel 5: üks kõigi, kõik ühe eest NATOs ehk teisisõnu, tegemist on liitlaskohustusega. Seda kordas siinsamas kaitseminister meie ees seistes. Ei ole, Euroopa Liidu sõjalisele missioonile minek on solidaarsuse näitamine. Selle tulemusena ei käivitu stsenaarium, et kui Tallinna vallutatakse, tõttab Pariis ummisjalu meile, Eestile appi. Veel kord, Euroopa Liidu kaitse- ja julgeolekupoliitika ei kätke sellist NATO artikli 5 taolist tugevat klauslit mitte üheski oma dokumendis.

Millegipärast kaitseminister sahmib ja kiirustab, aga tõele silma vaadates on tal välisministrilt Aafrika-strateegia paber saamata. Ega seda ei saagi ju veel saada, sest strateegia väljatöötamine alles käib. Kaitseminister tegutseb kui taktik, aga Eesti julgeoleku- ja välispoliitika nõuab ennekõike strateegiat, strateegilist mõtlemist. Seda teab Euroopa iga tipp-poliitik, aga millegipärast mitte Reinsalu. Piltlikult öeldes tuiskame Aafrikasse, ilma et teaksime, mida meil endil tegelikult Aafrikast oodata-tahta on.

Eesti andis kuuldavasti oma jah-sõna kohe, kui Prantsusmaa seda küsis, detsembris. Tänase seisuga pole mitte ükski teine Euroopa Liidu liikmesriik peale Prantsusmaa andnud kindlat sõna jalaväekontingendi saatmiseks Kesk-Aafrika Vabariiki.

Sotsiaaldemokraatidele on teada eri riikide lubadused transpordilennukite eraldamise osas. Tore on. Aga džentelmen qui s'excuse loeb tegelikult ikkagi see, kas riik saadab oma inimesi, sõdureid humanitaarkriisile silma vaatama n-ö põllul. Küsigem, milleks on tarvis meie Eesti sõjameestel, relv käes, tundma õppida niisket vihmametsa. Millist Eesti kaitsmise elementi me seal täpsemalt juurde õpiksime? Võime ju loota, et jääme kaitsma Bangui lennujaama 100 000 põgenikuga, aga kriisiolukorras võib võitluse raskuskese kiiresti mujale kanduda.

Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurör Fatou Bensouda alustas reedel, 7. veebruaril juurdlust genotsiidist Kesk-Aafrika Vabariigis. Küsigem, mis on see hädavajadus, et meie sõdur peaks kokku puutuma subekvatoriaalse mussoonkliimaga. Kas selles on peen õppetund, kuidas hakkama saada kollatõve, A- ja B-hepatiidi, kõhutüüfuse ja malaariaga ja veel paljude teiste Aafrika haigustega? Muide, paljud vaktsiinid vajavad teatud aega, enne kui keha muutub Musta Mandri tõvede suhtes immuunseks. Me kuulsime kaitseministrilt, et vaktsineerimine on tehtud. Kui see on tõesti nii, siis on see ülimalt tähtis fakt ja meil on tarvis teada, kes andis vastava korralduse. Sest tuletame meelde, et parlament otsustab, kas annab või ei anna mandaati missioonile minekuks.

Kesk-Aafrika Vabariik oma tänasel kujul tähendab humanitaarkriisi, mille puhul iga viies Kesk-Aafrika Vabariigi elanik on hirmu tõttu mässuliste eest kodunt lahkunud, iga neljas inimene, et mitte välja surra, vajab välisabi. Asjaajamine käib prantsuse keeles. Küsigem kohe, milline on Eesti sõduri prantsuse keele oskus, on see B1 või B2 tase? Kas tõesti tahate väita, et me laseme meestel minna koos tõlgiga keevalisse kohta, kus õhus on mitte tunda, vaid igal hetkel ka näha surma? See ei tööta ju! Lubage küsida, kes valdab meie meestest ja kas üldse keegi valdab ka kohalikku sango keelt?

Jätkan küsimustega maa ja rahva kohta. Ehkki lõviosas katoliiklased, pole kannibalism Kesk-Aafrika Vabariigis tundmatu. Lapssõdureid on Kesk-Aafrika Vabariigis arvult sama palju kui kogu Eesti Vabariigi sõjavägi. Kas me oleme moraalselt sellisteks kokkupõrgeteks valmis? Kas me oleme valmis sellisteks meetoditeks, mida kujutab endast naiste massiline vägistamine? Mida teeb Eesti sõdur, kui on tunnistajaks massilisele tapmisele või massivägistamisele? Me ei saanud meie ees seisnud kaitseministrilt selget vastust.

Valitsus tahab vägisi Eestit muuta globaalseks politseinikuks. Sõjalise missiooni saatmise asemel Kesk-Aafrika Vabariiki võiks välisminister jõuliselt tõsta arenguabi sellisele tasemele, nagu soovib ÜRO. Meie arenguabi on hetkel 0,12 protsenti SKTst, paari aasta pärast oleme lubanud jõuda 0,17 protsendini. Tõsistel riikidel on Aafrikale eraldatav arenguabi 0,7, kuus korda suurem.

Rutuga eraldasime jaanuaris 100 000 eurot Kesk-Aafrikale. Sotsiaaldemokraadid pakkusid peaministrile võimalust Kesk-Aafrika Vabariigi missioonile üleöö leitud 2,7 miljonit eurot anda arenguabiks. Ta ei võtnud seda mõtet omaks. Ei saa aru, miks me ei võiks sõjalises mõttes usaldada Aafrika Liitu ja vastavalt aafriklastest sõjamehi Kesk-Aafrika Vabariigis.

Miks ei tõstatanud valitsusjuht, muuseas, Brüsseli kaitseteemalisel ülemkogul küsimust Euroopa Liidu sõjaliste missioonide puhul niimoodi: kui liikmesriik on valmis käima välja sõjamehed, kas Euroopa Liit võiks rahastada seda missiooni ühisest julgeoleku- ja kaitserahast? Ah et sellist raha ei olegi! Siis peaks oma maksumaksjatest hooliv peaminister tegema ettepaneku sellise fondi tekitamiseks. Kas peaminister tõstatas detsembris taolise küsimuse? Muidugi mitte, vastupidi, ta andis välja katteta veksli, et Eesti on valmis solidaarselt Prantsusmaaga minema Aafrikasse, nagu ka maksma sõjalise missiooni eest ise.

See 2,7 miljonit eurot tähendab teisisõnu vanas rahas, et Eesti maksab Euroopa Liidu sõjalisel missioonil osalemise eest heldekäeliselt 10 miljonit Eesti krooni kuus, nelja kuu eest vastavalt 40 miljonit. Näiteks portugallased, kes tunnevad Aafrika olusid ja inimesi hästi, ei kiirusta oma sõjamehi Kesk-Aafrika Vabariiki saatma just sellepärast, et see on ebaõiglane, kui sõjamehi saatev riik peab kandma ise rahalised kulud. Küsigem, mis on siis see ühine vastutus. Need, kes ei kavatse Euroopa Liidu sõjalisele missioonile sõjamehi saata, pole kohustatud midagi, isegi mitte raha üle kandma ühisele missioonile. Teisisõnu, need, kes on solidaarsed, on topeltsolidaarsed, ja need, kellel on solidaarsustunne vähem arenenud, ei pea midagi tegema. Ja üldiselt ei juhtu midagi.

Palun mitte valesti aru saada! Sotsiaaldemokraadid on igati solidaarsuse eest, ent solidaarsusel ja solidaarsusel on vahe. Rääkimata sellest, kui solidaarsust alla kriipsutades aetakse tegelikult mingeid omi asju, mille puhul avalikkust pole teavitatud. Seega siis, sotsiaaldemokraatide jaoks on küsimusi rohkem kui vastuseid. Sotsiaaldemokraadid ei kavatse hakata ummisjalu toetama sõjalisi missioone, mille puhul põhjendused seisavad savijalgadel ja milles meie osalus on ilmselgelt ebaproportsionaalne.

Eelnõu, mis annab kuni 55 kaitseväelasele õiguse osaleda Euroopa Liidu juhitud rahutagamismissioonil Kesk-Aafrika Vabariigis, läbis täna opositsiooni vastuseisust hoolimata esimese lugemise. Lõpphääletusele peaks eelnõu jõudma nädala pärast.