Nikolai Karajev: eikellegimaa

Nikolai Karajev Foto: SCANPIX

Teade selle kohta, et Tõnismäele, pronkssõduri endisesse asupaika võidakse rajada memoriaal kolme okupatsiooni ohvritele, ei rõõmustanud usutavasti teisigi peale minu. Ma olen ühel meelel aselinnapea Mihhail Kõlvartiga: mis tahes sellelaadne rajatis Tõnismäel kujuneb tüliõunaks meie niigi mitte suure ühtsusega hiilgaval maal. Kas meile on seda tõesti vaja?

Paljud eestlased nägid pronkssõduris Nõukogude okupatsiooni sümbolit, inimest, kes «valvas Gulagis ühtviisi eestlasi, venelasi, juute ja keda tahes» (tsitaat režissöör Ilmar Raagi vanast, 2007. aasta artiklist). Mina sellest aru ei saa. Pronkssõdur on mälestusmärk neile, kes hukkusid Teises maailmasõjas, kaitstes maailma natsismi eest, mitte aga Gulagi laagrivalvuritele.

Aga olgu peale, 2007. aasta on juba minevik, mälestusmärk on teise kohta viidud, see puhtpoliitiline avantüür on reformistidele juba kätte maksnud ja maksab veelgi. Nad tahtsid valijaskonda lõhestada, ja see lõheneski ning pool sellest näitab koalitsioonile endiselt trääsa. Mälestusmärgi ümberkolimine pole üldises plaanis sugugi kõige hullem, mida reformistid on Eestile teinud. Majanduse ja sotsiaalse õiglusega on lood palju hullemad.

Pronkssõdurit Tõnismäel ei ole ja ometi ta on seal ning seisab veel kindlamalt kui enne 2007. aasta aprilli. Ilmar Raag soovis, et mälestusmärk vajuks unustusse, aga on asju, mis ei lähe meelest. Ma pean silmas Suurt Isamaasõda, mille sümbol on see mälestusmärk seniajani sadadele tuhandetele Eesti elanikele, ja, mis seal ikka salata, muidugi ka võimude provotseeritud pronksöid. Ma olen lausa valmis kihla vedama, et peaaegu iga kohalik venelane (ja paljud eestlasedki), kes satub rahvusraamatukogust mööduma, näeb tühjal platsil puude keskel pronkssõdurit.

Kes ka mida ei mõtleks, on see mälestusmärk meie tõde. Jah, see erineb sellest tõest, milles pronkssõdur on okupant, kohalikud venelased aga läbi ja lõhki muulased, isegi kui kõnelevad eesti keelt paremini kui vene keelt. Arvatavasti ei saagi olla teisiti maal, mille elanikud võitlesid Teises maailmasõjas mõlemal pool rinnet. Me kõik peame sellega kuidagi suutma leppida.

Praegu on Tõnismägi vaherahu sümbol. Kuni väljakul laiub park, saab seda pidada otsekui eikellegimaaks: mälestusmärk on ära viidud, aga kahe tõe sõjas pole keegi võitnud, ei saagi võita, kuidas ka mõned seda ei tahaks. Rahvastiku niisuguse koosseisuga, niisuguse ajalooga kohe põhimõtteliselt ei saa. Mitte kõik ei ole oma elukohta omal tahtel valinud ja kindlasti ei ole keegi endale ajalugu valinud.

Sellistes tingimustes on kaks arusaama minevikust vältimatu. Nende saatus jääb sellesama ajaloo määrata. Seepärast peab Tõnismägi jääma neutraalseks tsooniks, eikellegimaaks. Sümboliks, et kuigi kumbki pool ei anna eales alla, nad vähemalt praegu ei võitle omavahel. Ükspuha milline uus memoriaal oleks katse kinnistada ühe tõe võitu teise üle või ühendada ühendamatut.

Mälestusmärgi puhul kolme okupatsiooni ohvritele, nagu on välja pakkunud Memento, näeksime tõenäoliselt mälutulpadel nende nimesid, kes võitlesid Hitleri eest, kõrvuti natsiohvrite nimedega ja ma võin juba ette kujutada, kuidas see rõõmustaks hukkunute lähedasi. Miskipärast on mul tunne, et ka SSi veteranid ei soovi näha NSV Liidus represseeritud Raudristi kavaleride nimesid kõrvu nende nimedega, keda nende kamraadid 1941.–1945. aastal hävitasid kui aaria rassi vaenlasi. Õnnelikuks ei teeks niisugune memoriaal kedagi.

Las olla seal parem eikellegimaa. Vaikne, rahulik park. Rohi, puud, linnulaul. Las igaüks, kes mööda satub minema, mõtleb nii, nagu talle meeldib mõtelda. Või naudib lihtsalt loodust.