Neeme Korv

FOTO: Postimees.ee

Kolumnist, esseist ja tõlkija Enn Soosaar saanuks homme 77. Sel puhul Tallinna Ülikoolis peetav konverents küsib oma alapealkirjas: «Mida ta täna ütleks?»

See on kahtlemata hea küsimus. Mina ja küllap paljud teisedki on sellele pärast Meistri lahkumist korduvalt mõelnud. Küll ajalooliste tähtpäevade ja poliitiliste sündmuste puhul, valimiste eel, kriiside haripunktis, skandaalide tuultes.

Miks?

«Teda kuulati, kuna vaidlustamatu oli tema erudiitsus ajaloos ja poliitikas, filoloogias ja filosoofias, kaunitest kunstidest kõnelemata,» põhjendab tema kirjanikust sõber Ülo Tuulik raamatu «Enn Soosaar. Esseed ja artiklid» (SE&JS, 2012) saatesõnas, tabades nii midagi erilist.

Me elame ajas, kus haruharva kuulatakse, mida kõnelejal-kirjutajal öelda. Külgede kaupa arvamuslugusid, põhjatud portaalid, raadio- ja telearutelud, lõppeks veel sotsiaalmeedia. Kõiges selles on raske leida pidepunkte, ajakindlusest rääkimata. See tõestab ja kinnitab Soosaare tähtsust, kes lehelugudes suutis olla hämmastavalt põhjapanev.

Oma kirjatöis ei esita Soosaar seisukohti lajatavalt, aga tema laused on siiski vahedad. Küsimused, mida ta oma artiklites esitab, on kestvalt päevakajalised. Sageli on arvamus peidetud arutlusse, näiteks võimalike tulevikustsenaariumide kirjeldustesse, olles eelnevalt käinud läbi asjassepuutuvad faktid. Need pole soolapuhujalikud või niisama laest võetud ennustused – pigem meenutab see maletajast suurmeistrit, kes analüüsib kuuldavalt laual olevat seisu ja arutleb partii edasise võimaliku kulgemise üle.

Võtke või näiteks viis ja pool aastat tagasi kirjutatud kolumn «Ukraina – Euroopa tulevikuarengu veelahe» (PM 19.08.2008), kus muu hulgas seisab: «U-kraina tähendab Piiriäärne. Ja seda too riik on, nii Brüsseli kui ka Moskva poolt vaadatuna. /…/ Nii olulise Piiriäärse üksi jätmine kätkeb liiga suurt riski. Venemaa säärase asjakäiguga mõistagi ei lepi.»

Eesti juhtide ajaloolised valikud. ­Euroopa Liidu suured küsimused. Läänelike väärtuste käekäik «maailma kvaasidemokraatiate ja diktatuuride pideva surve all» (14.07.2009). «Eesti poliitilise eneseväärikuse masendav madalseis» taasiseseisvusaja teise kümnendi teisel poolel (15.06.2009). Kodanikuühiskonna arengule pandud lootused ja ootused. Need on ainult mõned teemad, mida Soosaar oma arvukais lugudes ikka ja jälle käsitles.

Meie, kes me teda lugesime ja tundsime, küsime «mida ta täna ütleks?» igatsusest selle kindluse järele, mida Enn Soosaar pakkus. Ja meie õnn on, et ta suudab seda endiselt pakkuda. Tuleb vaid üle lugeda, ja küsidagi võiksime seepärast hoopis kindlas kõneviisis: «Mida Enn Soosaar täna ütleb?»