Jaanus Müür: anarhia Tallinna ühistranspordis

Pildil Tallinna Autobussikoondise bussid. Foto: Mihkel Maripuu

TTÜ üliõpilaskonna juhatuse liige sotsiaal- ja spordivaldkonnas Jaanus Müür kirjutab Postimehe arvamusportaalis Tallinna ühistranspordis tema hinnangul valitsevast korralagedusest.

Kindlasti nii mõnedki teist, kes seda pealkirja loevad, arvavad, et ma mõtlen selle all ühistransporti kasutavaid õlleseid kaassõitjaid, kes otsivad bussist teiste meelehärmiks sooja, või noorukeid, kes kuulavad üle bussi valjusti muusikat või tõesti neid harjaga tüüpe, kes samuti ühistransporti kasutavad. Ei, ma mõtlen anarhiat Tallinna Autobussikoondises, mille osadel töötajatel on bussis viibijatest ja ka jalakäijatest vahel täiesti suva.

Alustan ehk kõige kummalisemast kogemusest. Elan Tallinnas neljandat aastat ja ei ole ennast siia põhimõtte pärast sisse kirjutanud. Leian, et minu koduvallal Ida-Virumaal on maksuraha rohkem vaja kui Eesti pealinnal. Seetõttu, kui mul kaardi peal on raha otsa saanud, ostan ma pileti bussijuhi käest. Seda ikka juhtub, sest Tallinna Tehnikaülikoolile lähim koht, kus saab raha peale laadida on Liivaku R-kiosk. Kummaline on aga, et kaks korda on juhtunud nii, et bussijuht ei müü mulle piletit, kuna tal pole mulle anda vahetusraha. Kas see on taotluslik bussijäneste «tootmine» või äärmiselt rumal autobussikoondise apsakas, et bussijuhtidel ei ole vahetusraha anda? Kui ma oleksin üritanud maksta 5- või 10-eurose rahatähega, saaksin veel isegi aru, aga antud juhtudel soovisin ma osta 80 senti maksvat sooduspiletit 2-eurose mündiga.

Ühest taolisest kogemusest koorub välja veel järgmine probleem. Nii mõnedki bussi- ja trollijuhid ei räägi eesti keelt. Ühel juhul, kui üritasin piletit osta, näitas bussijuht paaniliselt näpuga sildi poole, mis näitab, et pilet maksab kas 80 senti või 1,60. Eesti keelt ta ei rääkinud. Ma olen mõistev inimene ja saan aru, et paljudel 50-aastastel võib selle õppimisega suuri raskusi olla, aga küsimus on selles, kas inimene, kes ei suuda reisijat aidata, peaks ikka bussijuht olema, arvestades asjaolu, et tihti võib tekkida olukordi, kus reisijal on mõni küsimus kas peatuse või mõne muu asjaolu kohta. Mõelge näiteks ka selle peale, kui turistid sõidavad ühistranspordiga. Kas 50-aastane bussijuht, kes eesti keelt ei räägi, mõistab inglise keelt? Paraku tundub, et sellele ei ole tähelepanu pööratud. Seda aga peaks tegema, arvestades, kui palju turiste Tallinnas käib.

Lõpuks jõuan kõige hiljutisema kogemuse juurde Tallinna ühistranspordiga. Astusin just maha trollilt number 3 ja olin kaubamaja reguleerimata vöötraja juures. Osa minu hiljutisi kaassõitjaid oli minust juba ette jõudnud ning hakkasid teed ületama. Samal ajal hakkas aga sõitma troll number 1. Selle asemel aga, et vöötrajal olevad inimesed saaksid rahulikult teed ületada, põrutas troll edasi. Paaril inimesel jäi vägagi vähe puudu sellest, et liikuv troll oleks neile «rahulikult» otsa sõitnud. Mida muud saab sellise asja peale öelda kui anarhia.

Lahendused oleksid järgmised:

1) Sõidukaardi laadimiskohtade arvu suurendamine – näiteks TTÜ puhul on lähim kas Nõmmel või Liivaku peatuses. Kui mu kaardil on raha otsas, siis ei hakka ma kõndima Nõmmele või Liivakusse, et seda laadida. See võtab aega;

2) Kaubamaja ülekäiguraja reguleerimine;

3) Kõrgemad keeleoskuse nõuded juhtidele, nad võiksid osata ka inglise keelt. Võib väita, et palju sõitja bussijuhiga ikka suhtleb, aga lisaks piletimüügile ei tea iial, millal tuleb kas hädaolukord, kus kommunikatsioon on hädavajalik, või muu situatsioon, kus juht peab reisijatega suhtlema;

4) Vahetusraha olemasolu - argument, et vaid täpne raha kõlbab ei ole pädev. Tihti sul ikka on täpselt 80 senti või 1,60 anda. 1,20 või 40 senti võiks bussijuht nagu ikka leida.

Kui osagi neist ettepanekuist rakendada, oleks juba ühistranspordiga parem sõita.