:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2008/03/17/27029t1h5bae.jpg)
Ühtsesse meediapotti sulandunud (ja osalt ka jõuga sulatatud) ajakirjanduses pole kõrvalt vaadates kaugeltki kõige paremad päevad.
Neeme Korv: palju õnne, nimekaim!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult ei ole ajakirjanikud ja nendega koos ka vana hea ajakirjandus maa pealt kadunud, ehkki meie amet pole praegu enam nii au sees, kui näiteks eelmisel kümnendil.
Ajakirjanduspreemiaid ja -stipendiume pole Eestis ülemäära palju. Võiks rohkem olla. Olen alati arvanud, et positiivse esiletõstmine on tunduvalt vajalikum kui kohati adumatult lahmiv kriitika.
Sest tegelikult leidub kirevas meediapildis endiselt neid pommikoeri, keda Tiit Hennoste oma tänavu ilmunud artiklikogumikus kommikoertele vastandas.
Eile Neeme Rauale antud Valdo Pandi preemia läks ajakirjanikule, kellele pole võõras ükski ajakirjanduse klassikaline põhifunktsioon. Ehk siis – Neeme oskab suurepäraselt nii teavitada, harida kui ka meelt lahutada.
Ja kui kolleegid rahvusringhäälingust rõhutasid tema võimet sisustada nii raadio- kui tele-eetrit, siis mina lisaksin veel ühe, millega Postimehe lugejad kindlasti nõustuvad: ta on ka väga hea kirjutaja.
Palju õnne, nimekaim!