Olev Remsu: doping mürgitab, aga ehk puhastabki

Olev Remsu Foto: Ergo Kuld/Postimees

«Kas tunnete: väriseb maa! / Kas kuulete: kisendab veri! / Nüüd tuleb kas ei või jaa!» laulis kunagi Gustav Suits, ja jälle on tal õigus. Sedapuhku meie olümpiasangarite Kristina Šmiguni ja Andrus Veerpalu saatuse puhul, kirjutab kolumnist Olev Remsu.

Kas ei või jaa, et meil tuleb ümber kirjutada oma teatmeteoste artiklid (elektroonilistes on Orwelli kuri ennustus täitunud)? Et spordimuuseum peab ekspositsiooni ringi tegema? Et me peame oma olümpiavõitjate arvu kärpima 17-lt 16-le? Sealjuures eriti austusväärsete kahekordsete tiitlikandjate arvu neljalt kahele? (Praeguse informatsiooni kohaselt tundub, et siis, kui sündmused areneksid kõige mustema stsenaariumi järgi, säilitaks Veerpalu de iure oma esimese, Salt Lake City kulla, ära võetakse vaid Torino saavutus. Ent Šmigun jääks ilma mõlemast võidust.)

Kui jaa, siis oleks valus kaotus meie rahvuslikule Panteonile.

Veerpalu kaitseks loodi internetikeskkond, mis kogus kümneid tuhandeid liikmeid. Sama relv on uuesti kasutusele võetud, palgeraamatus levib lehekülg «Jätke Kiku rahule!». Kiku! Sellise armastusväärse hellitusnimega kutsus Šmiguni suur osa rahvast. Vahest on siin peidus nõks eestistamistki? Juba sellise nime teenimine on väärt sama palju kui olümpiakullad. Austus tulistele poolehoidjatele, mis sest, et veidi sarnaneb nende hoiak usklike vastupanuga ateistidele.

Tegelikult olen ma ka ise päris löödud. Ma vaatan sporti haruharva, ent kui omad on võitmas, olen ma ikka olnud televiisori ees. Just suusatamise ajal olen ma huvi pärast ümber lülitanud Eurospordi ja Yle kanalitele. Mu rind on pakatanud uhkusest, kui ma olen kuulnud sealsetelt kommentaatoritelt sõnu «Estonian national hero» ja «Viro­n kansalissankari» (eesti rahvuskangelane inglise ja soome keeles – toim). Ka mina ei tahaks loovutada oma elamusi.

Samuti mõistan ma kõõrdivaatamist Ülemaailmse Antidopingu Agentuuri (WADA) ja ROKi poole. Ükski müüdilõhkuja pole heas kirjas. Keskajal poodi halva sõnumi tooja üles.

See, et keegi on sobi teinud, ei anna muidugi kellelegi teisele õigus­t sobi teha. Kuid ikkagi jäi paljudele hinge tunne, et omadele on tehtud ränka ülekohut. Tõepoolest, kas teised olümpiavõitjad üle maailma on saavutanud oma kullad puhtalt? Seda eriti varasemal ajal, mil dopingukontrolli peaaegu ei olnud või oli see nii nõrk, et patuseid ei avastanud.

Muuseas, dopingutarvitamine oli Nõukogude sportlastele enam-vähem kohustuslik. Kes seda ei teinud, seda ei tahetud koondisesse lasta.

Nõukogude instituudid töötasid välja salameetodid ja -preparaadid füüsilise tugevuse, vastupidavuse ja osavuse tõstmiseks. Kõige autumad ja moraalitumad neist olid kahtlemata seksi- ja rasedusdoping. Esimene seisnes treenerite ja arstide juhendamisel seksidoosides, mis pidi nagu pakkuma puhkust ja arendama keha, kusjuures partnerid olid tavaliselt juhendajate määratud, võetud samast treeninglaagrist.

Teine oli veel jubedam. Naissportlane rasestati enne tähtsat võistlust, seejärel tehti talle abort. Ent loodus on asjad sättinud nii, et naise organism tugevneb sünnitamiseks maksimaalse tasemeni.  Kogu seesugust alatut know-how’d jagati ka Ida-Saksamaaga, sellest tulenevadki tolle territooriumi kunagised säravad võidud, kaasa arvatud võidud Nõukogude sportlaste üle. Idasakslased pidasid lihtsalt paremini kogu selle nii-öelda tohterdamisega vajaminevat režiimi.

Nüüdseks on esitatud ettepanekuid tühistada kõik idasakslaste tulemused, eriti nende püstitatud rekordid. Seesugune kategoorilisus käib loomulikult lääne õigusprintsiipide vastu – pigem võiksid mõned süüdlased karistamata olla, peaasi et ükski süütu ei kannataks, idas pannakse sadakond inimest kinni lootuses, et ehk satub nende hulka mõni süüdlanegi.

Lugesin Šmiguni pöördumist eesti rahva poole, leidsin seal rõhu­asetamise aususe ja ausa spordi peale. Õige! Hoolimata sellest, et me elame ühiskonnas, kus paljude inimeste põhimotivaatoriks on rahateenimine, peaks ju ometi kehtima au ja väärikuse koodeks.

Või ikkagi ei kehti? Šmiguni kirglikust läkitusest võime lugeda ka sellest, et ta kaitseb oma reputatsiooni advokaadi abil. Vähe sellest, advokaat olevat tal koguni keelanud edasise suhtlemise ajakirjandusega dopinguteemal.

Meenutame nüüd Veerpalu kaasust nr 1.

Esmalt mõistis Rahvusvahelise Suusaliidu (FIS) kolleegium Veerpalu süüdi dopingu tarvitamises ning määras talle kolmeaastase võistluskeelu. Meil kaevati see FISi otsus edasi Rahvusvahelisse Spordiarbitraaži. Seejärel toimus meil mingi tume nihe. Mängu pandi advokaadiriukad, appi võeti teadlased ning kaitserünnak suunati kontrollijate kontrollimisele. Meiepoolsel uurimisel selguski, et dopinguproovide talitlemisega on üht-teist korrast ära. Noh, mitte just päriselt seesugune näpukas, et WADA koostatud ühel Veerpalu-dokumendil oleks puudunud mõne daatumi juurest aastaarv, kuid midagi sinnapoole. Arbitraaž aktsepteeris meie jõudude avastatut ning Veerpalu võistluskeeld tühistati. Meil jäi advokaadile makstud honorar saladuseks.

Iseenesest mõista peab WADA ja ROKi töö olema absoluutselt korrektne, ükski laast ei tohi metsa raiumisel langeda.

Ent küsigem nüüd, kas selgus, et Veerpalu on nii-öelda puhas poiss? Ja nentigem – seda ei tahetudki teada. Paljud olid valmis tema puhtust rõõmuga uskuma, seda enam, et kohtulahingus võidutoojad püüdsid seda sisendada. Ja sisendada oli lihtne, kuna seda usuti kohtutagi.

Enesepetjaid ei huvitanudki, kas Veerpalu on kasutanud keelatud ained. Omad päästeti, see oli peamine. Aga vahest koguni nii – las kasutas, peaasi et võidab. Ei tabata, pole varas!

Doping mürgitab, ja mitte ainult sportlase keha. Mürgitab ühiskondagi. Õnneks leidus meil ka inimesi, kes seesuguse triki läbi nägid. Triki, mis ei mahu kuidagi au ja väärikuse koodeksisse. Nende pihta ja nende häält vahendanud ajalehe vastu suundus poolehoidjate viha.

Praegu, mil lisaks arvatavasti tulevale Veerpalu kaasusele nr 2 on juba alanud Šmiguni kaasus, esitatakse meil koguni üleskutseid dopingu legaliseerimiseks.

Praegune seis on umbes niisugune – on sportlase kehalisi võimeid suurendavaid aineid, mida on keelatud kasutada ning mille kasutamine ka avastatakse. Siin probleeme suurt ei teki, suhtumine on selge. Kuid on olemas ka enam-vähem sama toimega aineid, mida kasutada pole keelatud. Ka need üldjuhul avastatakse ning mõne aja pärast pannakse mõned neist keelatud aine­te nimekirja. Ent peatselt leiutatakse uued, vahest veelgi efektiivsemad mittekeelatud ained, ning nõnda saavad teatud perioodil eelise nende maade sportlased, kes esindavad kõrge füsioloogia- ja keemiateadusega riiki.

Ja mis kõige hullem, ikka ja alati jääb õhku küsimus, ehk leidub mingi salakaval manustamise viis, mille puhul jääb ammu keelatud aine ka WADA kõige kapitaalsemagi kontrolli käigus avastamata? Räägitakse maskeerimisainetest, mille kõrvalevõtmine välistab dopingu leidmise ebaausa sportlase organismist. On esitatud isegi kahtlusi, et dopingukütid ise teevad sobi, vaatavad mõnedele patustele läbi sõrmede.

Leidub koguni võimalus, et sportlane ise ei tea midagi oma dopingutarvitamisest, tema abistajaskond on keeluaine puistanud vargsi tema toidu sisse. Nii olevat see toimunud Nõukogude Liidus ja Ida-Saksamaal, kus treeninglaagrites söödi ühise suure laua taga köögist antud toitu. Ja ka süsti verre võib arst vajaduse korral põhjendada millegi muu kui dopinguga. Võib-olla on ka täna mõni, kes kuulutab end ausaks, oma teada tõesti aus?

Hoolimata kõigist ebakohtadest on üleskutse dopingu legaliseerimiseks minu meelest absoluutselt vastutustundetu. Vahest on spordivaenlased lootnud, et seda teed minnes saaks lahti spordist üldse? Veidi meenutab see loomakaitsjate soovitust, et jahimehed võiksid kõmmutada üksteist, sellest tõuseks tulu nii loomadele ja inimestele. Veidi küüniline, kas pole?

Kui lubada atleetide kehavõimete kunstlikku stimuleerimist, muutuks tippsport täiesti inimvaenulikuks, vabandust, koguni värdjalikuks. See, mis praegu spordis salaja toimub, oleks siis vaid kerge nohu. Raha ja kuulsuse nimel ollakse paljuks valmis. Geenitehnoloogia areng võimaldaks tulevikus aretada meetriste rusikatega poksijaid, hiiglaslike käe- ja jala­labadega ujujaid ning viiemeetriseid korvpallureid. Olgu, liialdasin! Aga mis siis, kui ühes korvpallivõistkonnas on kõik mängijad üle 2 meetri 30 sentimeetri pikad ning treener väidab, et asi on õige? Vastus on ainult üks – kontroll peab olema tõhusam!

Mina imetlen WADA ametnike ennastsalgavust. Nad suudavad taluda isegi seda, et mõned fanaatikud ägedushoos neid reeturiks peavad.

Dopingutarvitamine tuleks hoopis tõhusamalt kriminaliseerida, mitte legaliseerida, ja miks ei võiks Eesti olla siin esirinnas? Eriti puhastav oleks see, kui selle ettepanekuga esineksid Veerpalu ja Šmigun, kas ajakirjanduses – või veel parem – riigikogu poole pöördudes, sõltumata sellest, milline tuleb otsus nende kaasuste puhul.

Gustav Suits küsis oma luuletuses, kas saab valitsema pimedus või valgus? Vaat see oleks tee aususele, puhtusele ja valgusele.