Argo Ideon: Šveitsi juust

Argo Ideon Foto: Toomas Huik

Šveitsi valijad tegid nädalavahetusel vaid 50,3-protsendilise häälteenamusega otsuse toetada referendumil algatust «massilise sisserände vastu». Otsus lülitab riigi põhiseadusse õiguse piirata immigratsiooni kvootide ja piirarvudega ning keelab sõlmida rahvusvahelisi leppeid, mis seda ei tunnista. Võimud saavad kehtivate rahvusvaheliste lepete muutmiseks kolm aastat. Seal hulgas on lepinguid Euroopa Liiduga, kellega seni on (vähemalt teoorias) kehtinud vaba liikumise põhimõte.

Võib muidugi öelda, et Šveitsi valik sündis demokraatlikult ning sellega on aamen. Teistpidi meenutab asi pangalaenu võtjat, kes pärast raha kontole laekumist võtab kõik sulas välja ning leiab, et ülejäänud osa sõlmitud lepingust talle ei sobi. Näiteks see osa, kus nõutakse raha tagasimaksmist teatud aja jooksul. Mitmed ELi tipp-poliitikud on juba rõhutanud, et niisugust ELi-Šveitsi vahel kehtivast lepingute süsteemist «rosinate noppimist» ei ole võimalik aktsepteerida.

Mis oleks aga reaalne vastukäik, pole sugugi lihtne öelda. Praktikas on Šveits ja tema ELi kuuluvad naaberriigid suuresti integreerunud ning oleks mõeldamatu hakata nüüd mingeid piire ehitama. Väga võimalik, et vastukäigud jäävad rohkem sõnade tasemele.

Eesti elanikke mõjutab see kõik tõenäoliselt vähe. Šveits pole mingi suur eestlaste väljarände sihtpunkt. Lisaks kehtestas Šveits Eesti ja veel seitsme Ida-Euroopa riigi kodanikele sarnased piirangud juba märksa varem – 2012. aasta kevadel. See oli ilmselt ebasõbralik ja täiesti alusetu otsus, kuna Šveitsi ja ELi lepingud ei näinud ette võimalust teha inimeste vaba liikumise puhul vahet eri ELi liikmesriikide kodanike vahel. Niimoodi käsitles tookord Šveitsi otsust ka Euroopa Parlamendi vastav resolutsioon, mis ütles, et otsus on «diskrimineeriv ja ebaseaduslik».

Praktikas ELi protest midagi aga ei muutnud. Kui me olnuks oma õiguse nõudmisel järjekindlad, võinuksime Eesti kodanike sellise kiusamise puhul protestiks vähemasti Šveitsi rongifirma Stadler oma uut­e rongide hankelt diskvalifitseerida – kuid midagi sellist loomulikult ei juhtunud. Sööme rõõmsalt edasi Šveitsi juustu ning sõidame oranžide rongidega.

Eesti seisukohalt on äsja toimunu halb pigem seetõttu, et näitab laiemalt Euroopa rikkamas osas pead tõstvaid endassesulgumise meeleolusid. Kõikvõimalikelt euroskeptilistelt tegelastelt ongi järgnenud kõlavad kiiduavaldused. Šveitsi napilt langenud valik annab teatud hoogu ka Briti eurovastastele, ning Ühendkuningriigi süvenev immigratsiooniskepsis on Eesti elanike seisukohalt juba hoopis problemaatilisem areng. Šveitsi otsus mõjutab tõenäoliselt aga kõige enam sealseid inimesi endid, kelle jõukus põhineb osaval rahvusvahelisel äril.