Nikita Mihhalkov filmi «Päikesest rammestunud 2» afišil.

FOTO: Repro

Tundub, et midagi sellist pole varem juhtunud: kogu Venemaa intelligents soovib üksmeelselt kaasmaalase läbipõrumist! Peale Nikita Mihhalkovi isiklike sõprade ja kodakondsete ootasid kõik, et tema film «Päikesest rammestunud 2» kukub Cannes’i filmifestivalil läbi.

Kaadrid Andres Puustusmaa äsja linastunud eriti verisest ja jõhkrast filmist «Punane elavhõbe», mis sammub Tarantino jälgedes.

FOTO: kaadrid filmist


Igatsus täituski nagu õnnelikus unes: Prantsuse kriitika tegi kinematografistide liidu esimehe, Venemaa kõige mõjukama režissööri, Moskva kinofestivali peremehe, keda Vladimir Putin oma presidendiameti ajal isiklikult koju sünnipäeva puhul õnnitlema sõitis, halastamatult maha.

Lisaks ilmus mitu artiklit, milles kõneldi kinoüldsuse vaenulikust suhtumisest Mihhalkovi ja tema käitumisse Venemaa kinoimperaatori troonil.

Maailm on muutunud läbipaistvaks. Enam ei saa karistamatult rüüstata pärisorja kodu ning seejärel välismaale sõites arutleda demokraatia väärtuste üle. Kõigest saadakse teada ja naerdakse välja ning bandiidikombed, mis kaasmaalasi nii väga hirmutavad, jätavad eurooplasi ükskõikseks.

Artistil, kes on etendanud paljusid rolle, on alati üks, mis vastab täpselt tema elukreedole. Tundus, et hurmav ja andekas Mihhalkov mängis iseennast «Julmas romansis», lummates, pettes ja taas lummates.

Selgus aga, et ta mängis ennast hoopis filmis «Pimesikk», kus ta oli selline tüüpiline mafiooso operetliku kaabaka maneeridega. Mihhalkovi üüratu türannia kinematografistide liidus ning oma lootusetu filmi pretsedenditu populariseerimine sundis mitmeid kinotegelasi liidust lahkuma ja väljendama nördimust endise kolleegi pärast.

Telekanalil Pervõi korraldati intellektuaalsed lahingud ühelt poolt Mihhalkovi ja tema sõbrameeste ning teiselt poolt tema vastaste vahel. Kuid viimasel hetkel lõid veel äsja meeleheitlikult julget nägu teinud oponendid siiski araks ning põgenesid, nii et kohale jäi vaid kriitikute gildi juht Viktor Matizen. Kui ta vaid üritas midagi Mihhalkovile öelda, ründas see teda irvitades sõnadega:

«Ma tahaks sulle vastu vahtimist anda!»

«Ja ilmselt ka, et su kaks alluvat hoiaksid mind samal ajal kätest kinni,» pareeris Matizen.

Mihhalkovi kõrvale astus musklitega mänglev ja altkulmu põrnitsev Fjodor Bondartšuk: «Mis see siis olgu?» alustas ta ähvardavalt. «Nikita on sümpaatne mees, rikas mees, vaat sellepärast teda kadestataksegi!»

Ekraanile ilmus Juri Norštein, maailma üldsuse arvamuse kohaselt kõigi aegade ja rahvaste parim multifilmimeister. Ta sõnas: «Nikita Sergejevitš, küsimusele, kas te olete intelligent, vastasite te, et ei ole intelligent, vaid aristokraat. Kas ma peaksin siis nüüd teie poole pöörduma «teie kõrgeausus» või?!»

Seejärel rääkis Norštein, et ei tohi lubada autoritaarset, diktaatorlikku juhtimist, et Mihhalkov pole enam kunstiinimene, et liit tervikuna on sel määral hukutanud filmikunsti, et vaatajad ei oska enam heal ja halval filmil vahet teha, ja et ka Mihhalkovi lähikonda on jäänud ainult need režissöörid, kes ei oska tõelisi filme teha, nagu Bondartšuk...

«Mõelda vaid,» hüüdis veel üks Mihhalkovi sõbramees, Aleksandr Adabašjan, «Noršteinile ei meeldi Bondartšuki filmid, aga vaat Bondartšukile ei meeldi Noršteini filmid!»

See oli otsekui Tšehhovi märkmikes: isa ütleb pojale: «Ma nean sind ära!» ja poeg vastu: «Ja mina sind!»

Hea, et Cannes’is selgus, et kunstis võitmiseks pole üldse vaja olla tingimata kõige tugevam ja hirmsam...

Kuigi samas... Alles äsja viibis Tallinnas suur kirjanik Dmitri Bõkov. Ta andis kõigile ajalehtedele intervjuusid, ütles välja oma arvamuse kunsti ja elu kohta. Muu hulgas teatas ta (nagu juba varem Venemaa ajakirjanduses), et tal on seadusega ette nähtud õigus kõnelda kinos mobiiltelefoniga, sest ta on hõivatud inimene ja peab olema kogu aeg kättesaadav, 24 tundi päevas aina looma.

Aga kui see kellelegi ei meeldi, istugu kodus ja ärgu kinno tulgu. Õige mis õige! Seepärast ma oletan, et Dmitri Bõkov on valmis andma füüsilise vastulöögi kõigile, kes proovivad talle õpetada, kuidas viisakalt käituda ühiskondlikes kohtades.

Mis võiks olla intelligendile veel hullem kui matsi maine? Ent on päris usutav, et nagu Nikita Mihhalkov, ei pea ka Bõkov ennast intelligendiks, vaid aristokraadiks ja siis saab paljugi selgeks.

Ma olen näiteks näinud, kuidas Bulat Okudžavat ei tahetud lasta saali tema enda loomeõhtule, sest tal ei olnud piletit ning harimatu kontrolöritädi ei tundnud teda nägupidi. Bulat Okudžava vabandas ja asutas ära minema, pomisedes: «Küllap see nii peabki olema...» Loomulikult ei jõudnud see vahejuhtum Bõkovi raamatusse Okudžavast.

Igal rahval on teatud püsiv maine, mille on loonud nii välised vaatlejad kui ka selle rahva esindajad ise. See võib olla tõest kaugel, aga kui see on juba korra juurdunud, on seda väga raske ümber lükata – legendid on alati konservatiivsemad kui tegelikkus.

Eestlased näevad maailma silmis välja umbes sellised, nagu neid kirjeldas Hemingway, seejärel Solženitsõn ja teised suured kirjanikud: aeglasevõitu ja rahulikud, ausad ja pragmaatilised, habemikud, piipu popsutavad, rasketes olukordades alati seltsimeeste kõrval seisvad. Lisame sellele Jaan Krossi kangelaste kõlbelised kahtlused, lisame kuulsad laulupeod ja teatav tinglik kogukujund ongi valmis.

Andres Puustusmaa toob uues filmis «Punane elavhõbe», mis on valmistatud täpselt Quentin Tarantino «Marukoerte» jälgedes, ekraanile sootuks teistsugused eestlased.

Tema tegelased on jõhkrad ja meeletud kõrilõikajad, mõrtsukad, kes saavad rahuldust juba tapmisest endast. Nad kaanivad viina, siis peksavad tüdruku veriseks, siis vägistavad teda kordamööda, lakkudes tema verist nägu, siis aga tulistavad teda.

Samamoodi käituvad purjus politseinikud, kes korraldavad kõrtsides kaklusi ega põlga ära ühtegi vahendit vajalike tõendite hankimisel. Bande sõidab Venemaale ja tapab seal kõik järjest maha.

Teiste seas taksojuhid, kes kõnelevad innukalt sümpaatiast heade ja südamlike eestlaste suhtes, neiud, kes tahavad bandiite aidata, paljulapselised isad. Nad kägistavad, tulistavad ja vägistavad ilma igasuguse «strateegilise vajaduseta», mida tinginuks mõni kuritegu.

Ma ei hakka siinkohal arutama filmi kunstilist väärtust – see on tehtud vahvalt ja näitlejad mängivad suurepäraselt –, kuid tundub, et see on esimene film, mis annab maailmale mõista, et Sitsiilia maffia võib saata liivakasti mängima, kui asja võtab enda kätte eestlaste brigaad.

Minu mäletamist mööda on oma kuvandi muutmise nii võimsalt käsile võtnud vaid iisraellased: pärast Kuuepäevast sõda tõi nende kinotööstus pelgliku prillipapa asemel, kel on kaenla all kolme ülikooli diplomid, ekraanile hirmuäratava eriüksuslase, kes käsitseb ühtmoodi hästi kõiki relvi.

Quentin Tarantino uues filmis «Vääritud tõprad» on see kuvand juba valdav. Juut-kõrilõikaja on juba täiesti harjumuspärane sõnaühend vähemalt kinomaailmas. Kino aga, nagu me teame, on kõigist kunstidest kõige tähtsam.

Tõsiasi, et tagasihoidlikud, pehme loomuga, häbelikud, edutud ja vaesed intelligendid, kelle üle kõik naeravad ja keda keegi ei võta tõsiselt, lõppude lõpuks ikkagi võidavad, on ajutiselt unustatud. Aga ainult ajutiselt.

Nii on inimkonna ajaloos varemgi juhtunud. Tuleb ainult osata oodata.