/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)
/nginx/o/2010/05/28/375834t1hfc38.jpg)
Kolmapäevane riigikohtu otsus lõi endise keskkonnaministri Villu Reiljani nii maa sisse, nagu võib-olla ühtki Eesti poliitikut pole seni löödud. Kuid me kuuleme tema tegemistest kindlasti veel.
Villu pärand
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Süüdimõistmine tõi lisaks üldisele häbistamisele ka praktilised tagajärjed. Ilmajäämine ametist, erakonnast, aastatega väljateenitud heast parlamendipensionist, ordenitest, isegi armsaks saanud jahirelvadest.
Kuid ma ei oleks Villu Reiljani poliitikukarjääri lõppemises veel sugugi nii kindel, kui nüüd juba mitu päeva korratud aksioom seda väidab.
Tõsi, vastupidi uskumiseks on pealtnäha alust kui tahes palju. «Ma ei ole tänasest päevast poliitik,» sõnas Reiljan kolmapäeval pärast kohtuotsust. Juba varem on ta öelnud, et ei kandideeri 2011. aasta kevadel riigikokku. Ning isegi Reiljani kohtusaaga ei ole veel lõppenud.
Ta ei saa lihtsalt taanduda Luuale, et teha iseendas uue olukorraga rahu, avalikkuse silmist kaduda ning keskenduda kalapüügimõtetele.
Käimas on teinegi, veelgi keerukam ja võimalik, et otsaga 2011. aastasse ulatuv maadevahetuse protsess, kus Reiljanit süüdistatakse altkäemaksu võtmises, ning kus altkäemaksu võttis süüdistuse järgi ka endine põllumajandusminister Ester Tuiksoo, kes käib ühte jalga viimase ajani reiljanistideks nimetatud rahvaliitlaste leeriga.
Nii peab Reiljan viksilt edasi istuma Liivalaia tänava kohtupingis, väikest leevendust pakub ehk kohtu juunis algav suvepuhkus. Sügisel läheb saaga edasi.
Kui Reiljanit üldse millestki on säästetud, siis vähemalt kriminaalhooldajat ja käitumiskontrolli pole tingimisi süüdimõistmine staažikale poliitikamängude veteranile kaasa toonud.
Talle pole kõrgest kohtunikupuldist antud käsku tööle minna ja alkoholitarbimisest loobuda, nagu mõnel pätistunud nolgil – töö leidmine pole tema kaliibriga mehele tõenäoliselt ka mingi probleem ja viinast rääkides on kohane tsiteerida hoogsat Reiljanit ennast ajakirja Kalastaja kevadisest usutlusest: «See on kindel, et minuga võistlemises jääb alkohol alati teiseks.»
Ajalugu kõneleb, et kogenud poliitikahundid on Eestis ennegi väga keerulisest isiklikust seisust välja tulnud. Tuntuim näide on Edgar Savisaar, kes ka lubas kunagi poliitikast lahkuda.
Eestis esimese riigikogu liikmena kuriteos süüdi mõistetud poliitik, endine kaitseminister Margus Hanson tundub olevat piisavalt edukas mitte üksnes Tartu abilinnapea, vaid isegi laulva teletähena.
Jah, Hansoni tegu oli veidi andestatavam – hooletus riigisaladusega ümberkäimisel, mitte aga korruptsioon. Aga laiast ilmastki on teada palju lootusetust seisust poliitikasse naasjaid. Washington DC kunagine linnapea Marion Barry istus kuus kuud narkokuriteo pärast kinni ja kui välja sai, valiti peagi ametisse tagasi.
Reiljan sai veel enne kohtukulli kätte punktivõidu partei sisekempluses. Kas Rahvaliidu juhtkangi ligi pääsenud noored poisid, kes ühel hetkel Reiljani vastu pöördusid, tegid tõesti andestamatu taktikalise vea, kui ei suutnud otsustavat kongressi tõsta nädal aega hilisemaks?
Kas Reiljani kurjategijastaatus andnuks liitumise eestvedajaile nii palju trumpe kätte, et see saanuks otsustavaks ja toonuks kaks kolmandikku hääli ühinemise taha? Tõenäoliselt siiski mitte. Ühinemise vastaste käilakujuks oli ju avalikult pigem lugupeetud president Arnold Rüütel.
Nüüd pole Rahvaliidul enam Villut ega Villul Rahvaliitu – aga nina ütleb ikkagi, et tulevikku võiks avalikus elus olla pigem märtriks kippuval üksikisikul, mitte laialijooksval parteil.