/nginx/o/2013/07/05/1875624t1h2e85.jpg)
Kas olete kuulnud, et ajalehelause ei tohiks olla pikem kui viisteist sõna? Ega seda reeglit kuigi hoolsalt järgita, nagu lehte lugedes kergesti veenduda võib. Ajakirjanikul võib tekkida kiuslik küsimus, milliste uuringute tulemusel selgus, et lugeja ei suuda vastu võtta pikemat kui viieteistsõnalist lauset. Ongi juba üheksateist sõna.
Lühike lause on mõistagi paremini haaratav. Pealegi, mida pikem lause, seda suurem võimalus, et kirjutaja isegi jääb sellele alla.
Vaadates aga, et viimaste nõudmiste kohaselt räägitakse koolitustel, et mängu ohjes hoidmiseks tuleb eelkõige silmas pidada: 1) mängija ohutust, 2) mängu imidži kaitsmist, 3) kohtuniku töö imidži kaitsmist ja ka Eestis üritatakse neid nõudmisi võimalikult täpselt täita, mis omakorda võibki kohati tekitada arusaamatusi, kuid kindlasti ei ole see ainuke põhjus. (Näited siin ja edaspidi PMi mustast materjalist.)
Kirjutajal on nii kohutavalt palju öelda, et lause lõpuks läheb meelest ära, kuidas alustati. Alustatud on aga des-vormiga, hakatud moodustama lauselühendiga lauset: Vaadates aga… Selline algus eeldaks jätku …võib näha, et… või …peab ütlema, et… vms. Seda, et des-vorm jääb lause algusesse üksi, ilma loogilise jätkuta tilbendama, näen keeletoimetajana liiga tihti.
Teine viga on, et des-tarindile haagitakse otsa sõna siis. Vaadates mehe senist karjääri, siis midagi hiilgavat sealt vastu ei vaata. Heites pilgu tabelitele, siis võib tõdeda, et koguni kolmedel meistrivõistlustel on eestlaste koduklubid kuldmedali kursil.
Võrreldes esimese näitega on need ju kenad selged laused, ainult siis on ülearune. Kui-lauses võib siis olla, kuid võib ka ära jääda, näiteks: Kui heidame pilgu tabelitele, (siis) võib tõdeda… Lauselühendiga see aga kokku ei käi.
Sõna siis pruugitakse viimasel ajal kurjasti ka sõnaga kuigi või ehkki algavates lausetes. Kuigi selle taga olid pikad läbirääkimised, siis varasemate tuliste vaidluste valguses saabus värske kokkulepe üllatavalt rahumeelselt. Ehkki kihlveoskandaalidest pole puutumata jäänud Itaalia ja Saksamaa suurliigad, siis petturite jaoks on lihtsam panustada väiksema tähelepanuga liigade mängudele.
Kui’ga algavates aja- ja tingimuslausetes on siis korrelaat, asendatav fraasiga sel ajal või sel juhul. Näiteks: Kui mina kohale jõudsin, siis (= sel ajal) oli pidu juba läbi. Kui sa arvad teisiti, siis (= sel juhul) peaksid seda ütlema. Proovige samasugust asendust kuigi- ja ehkki-lausetes – ei tööta, eks ole.
Aga tuleme tagasi des-lauselühendi juurde. Kolmas häda, mis nende lausetega tihti tekib, on kahemõttelisus: kes on tegija? Söömatoas lauda kattes vestlesid külalised saalis – selliste näidetega olevat eesti koolilapsi hirmutanud 1930. aastate emakeeleõpetajad. Mina mäletan kooliajast näitelauset Liival päevitades hakkas pea ringi käima.
Nojah, me saame ju tegelikult aru, mida on tahetud öelda – selge, et pea ei päevitanud üksi liival. Ometi pole raske lisada lausesse tegijamäärus mul või tal, ja kahemõttelisus on kadunud. Järgmistes lausetes on juba suurem segadus.
Direktorilt juhtunu kohta aru pärides ütles koolijuht Delfile, et on enda karistuse juba saanud. Põhjuse järele pärides vastas Crane: «Tere tulemast naftamaailma.» Ise küsin – ise vastan. Pärast oppi tervenedes ütles põetaja, et sind siin rohkem näha ei tahaks. Kas põetaja tervenes ja kes on sina? Enesekindlaks jäädes kaob lõpuks ka probleem. Ei kao see enesekindel probleem niisama lihtsalt kuhugi.
/nginx/o/2013/07/05/1875624t1h2e85.jpg)