Erakoolide kommunaalarvete tasumata jätmine on linna poolt julm, külm ja küüniline tegu, kirjutab vandeadvokaat Taivo Ruus. Külmetajateks on lapsed, kelle kasutamine poliitilises kemplemises on lihtsalt kohatu.
Taivo Ruus: mis saab, kui linn kohust ei täida?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erakoolide seaduse muudatuse kohaselt (jõustus 01.09.2011) on koolide rahastamine riigi, lastevanemate ja kohaliku omavalitsuse ülesanne. Kohaliku võimu toetus on seejuures ette nähtud koolipidaja kommunaalkulude hüvitamiseks. Mis aga juhtub, kui omavalitsus oma seadusest tulenevaid kohustusi ignoreerib? Vähemalt ühes Tallinna koolis viis see kütte väljalülitamiseni.
Kuigi see ebameeldiv intsident juhtus Tallinna Vabas Waldorfkoolis möödunud aasta märtsis ja on praeguseks lahenenud, ei ole kütteta jäämine Tallinnas ühegi erakooli puhul välistatud. Seda seetõttu, et Tallinna linnavalitsus on seisukohal, et erakoolide rahastamiseks peab riik andma lisaraha. Ilma lisafinantseeringuta polevat linnal erakoolide toetamine võimalik.
Vaidluse sisuks on seega, kas kohalikel omavalitsustel on täiendava riigipoolse rahastamiseta kohustus hüvitada erakooli pidajatele kõigi tema haldusalas elavate erakoolis õppivate laste arvestuslikud kommunaalkulud.
Teisisõnu, kas erakoolid on lisakoormaks kohalikele omavalitsustele? Asja vaagides jõuame aga hoopis teistsugusele järeldusele. Ka siis, kui ükski laps ei õpiks erakoolis, vaid hoopis munitsipaalkoolis, peaksid linnad ja vallad igal juhul kandma kõik kommunaalkulud omavahenditest. Selles mõttes ei ole erakooli õpilase toetuseks makstav summa lisakoorem kohaliku omavalitsuse eelarvele.
Vastupidi, erakoolide õppemaksudest laekuv ressurss leevendab kohalike omavalitsuste eelarvepingeid – õpetajad, kes muidu oleksid munitsipaalasutuste palgal, saavad oma tasu ju hoopis tänu õppemaksudele. Selge on, et lapsi on meil ikka niipalju, kui neid on, sõltumata sellest, kus nad koolis käivad. Erakoolid on seega kogu haridussüsteemi seisukohast lisafinantseerimisallikas, mitte täiendav kulukoht.
Kaugemale minnes võiks isegi nentida, et tegemist on tulude varjatud ümberjagamisega, kus need, kel võimalik ja vastav soov, panustavad kogu ühiskonna edendamisse enam, kui seadused sätestavad. Kuid näiteks astmelist tulumaksu propageeriv keskerakondlik Tallinna linnavalitsus ei näe olukorda selliselt. Nende väite kohaselt on seadusest tulenev ülesanne kompenseerida erakoolide kommunaalkulusid ilma riigipoolse abita ebamõistlik lisakohustus. Kohustus, mille linnavalitsus on vaidlustanud kohtus, eeldades, et see ei vasta põhiseadusele.
Tallinna linnavalitsuse seisukoht on seda kummastavam, et kohalikud omavalitsused kompenseerivad üksteisele vastavaid kulutusi samal viisil. Kui laps ei õpi oma elukohajärgse linna või valla munitsipaalkoolis, vaid teises haldusüksuses, siis tasub lapse elukohaks olev omavalitsus koolipidajale vastavad kulutused. Niisiis ei erine valdade ja linnade omavaheline arvlemine erakoolidega toimuvast või toimuma pidavast.
Tallinn pole seni tõstatanud omavalitsustevahelise kulude jagamise ebaõiglast loomust või vastava raha nappust. Seda enam on julm, külm ja küüniline erakoolidele esitatud kommunaalarvete tasumata jätmine. Kütteta jäämise korral on ju külmetajateks lapsed, kelle kasutamine poliitilises kemplemises on lihtsalt kohatu.
Tallinn võib ju riigiga rahulikult vaielda, kelle kohustus kommunaalkulude hüvitamine on ja kas praegune regulatsioon on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Seni tuleb aga täita kehtivat seadust ja erakoolidele esitatavad arved tasuda, et lapsed, nende vanemad ja õpetajad ei peaks elama alalises hirmus kütteta jäämise pärast.
Kui valla- ja linnavalitsused oma kohustusi ei täida, ei jää erakoolidel üle muud, kui tõsta õppemaksu või lõpetada tegevus. Äärmuslik tee on alustada kohtuteed, lootuses, et kohtuotsused jõustuvad enne, kui tuleb sulgeda kooli uksed.
Õnneks on kohtuveskid sellistes asjades päris kiiresti jahvatanud. Jõustunud kohtulahendid on koolipidajatele võimaldanud otsuste viivitamatut täitmist või kohustanud linna tasuma koolide kommunaalarveid isegi enne sisulise otsuse tegemist.
Siiski on kohtud langetanud otsuseid, mis kohustavad omavalitsust esitatud arveid tasuma, kuid ei määra ära tasumisele kuuluva summa konkreetset suurust. Täitemenetluse seadustik võimaldab aga kohtutäituril täita ainult konkreetse rahalise nõudega kohtulahendeid. Tegemist on kahtlemata lüngaga normatiivaktides, mis tuleks seadusandjal kiiresti täita. Praegu on mõned halduskohtute otsused justkui heade kavatsuste protokollid.
Teinegi erakoolide kommunaalarvetega seonduv probleem vajab seadusandja poolt kiiret reageerimist. Nimelt ei ole kõnealuste arvete tasumisega viivitamise eest võimalik kohalikult omavalitsuselt nõuda mitte mingisugust viivist, sest seadus ei näe seda ette. Loomulikult kasutab Tallinn seda võimalust rahavoogude juhtimiseks ja riskib kohtukaotuse puhul üksnes kaebaja õigusabikulude hüvitamisega.
Niisiis on seadusandjal võimalik erakoolide olukorra parandamiseks teha nii mõndagi. Tuleb parandada täitemenetluse seadustikku halduskohtu otsuste sundtäitmise osas ja täiendada erakoolide rahastamise regulatsiooni viivistega. Veelgi parem oleks aga läbi viia tulumaksureform ja kehtestada see kohaliku maksuna. Nii võiks tulevikus haridust rahastada ainult kohaliku omavalitsuse eelarvest ja igasugune vaidlus sel teemal riigiga lõppeks.
Vandeadvokaat Taivo Ruus esindab MTÜ Haridus- ja Kultuuriselts Tuulemaa (Tallinna Vaba Waldorfkool) ja MTÜ Tallinna Erivajadustega Laste ja Noorte Tugiühing (Hilariuse kool) huve kohtus.