Ene-Margit Tiit

FOTO: TPM

Ikka ja jälle on kuulda, et Eesti majanduse päästaks ainult importtööjõud. Visionäärid leiavad, et oleks vaja tuua sisse visionääre ja tipptegijaid, kes majandusele uue suuna annaksid, tööstus­inimesed igatsevad oskustöölisi, nüüd on igatsejate kooriga liitunud puhkemajanduse töötajad, kes vajavad lihtsat abitööjõudu. Välismaalt, kvalifitseeritud, ja peaasi – odavat ning vähenõudlikku, kes oleks nõus tegema tööd sellise palga eest, millega eestlane ei nõustu.

Välispäritolu elanike osakaal rahvastikus.

FOTO: graafika: Silver Alt


See kõik on kunagi olnud. Eestisse on tulnud rongide kaupa väga kõrge kvalifikatsiooniga haritud tööjõudu (kõrget haridustaset kinnitab ka loendusstatistika), kes oli töökas, leppis tagasihoidlike tingimustega ja suutis terved majandusharud oma näo järgi kujundada. Demograafilises mõttes oli see Eesti kuld­aeg – rahvastik oli noor ja rahvaarv kasvas, kuigi kasvu otseseks ja kaudseks põhjuseks oli massiivne immigratsioon. Siinsete põliselanike, sh eestlaste osakaal rahvastikus vähenes kiiresti.

Praegu me maksame tollast laenu tagasi, sest kunagised noored ja särasilmsed, tublid ja töökad inimesed on saanud vanaks ja vajavad abi. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel on veerand Eesti rahvastikust välispäritolu. Neist pooled on esimese põlvkonna immigrandid, kes praegu on keskmiselt tublisti üle kuuekümne aasta vanad ja valdavalt pensionärid või pensionieelikud.

Rahvaloendus näitas, et teise ja kolmanda põlvkonna välispäritolu inimesi on Eestis vähem, nähtavasti on paljud esimese põlvkonna immigrantide järeltulijatest läinud mujale maailma magusamat leiba, soojemat kliimat ja naeratavamaid inimesi otsima. Siia jäänud eakate toetamine on aga Eesti riigi moraalne ja juriidiline kohus, kusjuures pole tähtis, kas nad kõnelevad eesti keelt ja on Eesti kodanikud või mitte.

Karta on, et nii häid, haritud ja vähenõudlikke immigrante, kes tulid siia partei kutsel ja suunamisel, pole tänapäeval kuskilt võtta. Selleks on Eesti liiga vähe ahvatlev karmi kliima, aga kõigepealt madala palgataseme tõttu. Mündil on aga ka teine pool, mis on märksa tõsisem.  

Kui kutsume siia välistöölisi, peame arvestama, et meie lapsed peavad hakkama neile pensioni maksma. Niipea kui põlvkondade arvukus on tasakaalust väljas, muutub see nooremale põlvkonnale raskeks. Praegu oleme me veel suhteliselt soodsas seisus, sest tööealisi (vanuses 15–65) on ümmarguselt 2/3 rahvastikust, see suhe hakkab edaspidi halvenema.

Ehitada majandus üles välistööjõule on nagu püramiidskeem – kokkuvarisemine on vältimatu, kusjuures mida väiksem on majandus, seda ohtlikum see on. Ainult väga rikkad riigid suudavad elada härrasrahvana, pidades tööl välismaalasi teenindajate ja nn mustatöölistena (termin ei käi töötaja nahavärvi, vaid töö olemuse kohta: must = määrdunud), kuid viimasel ajal on probleeme nendelgi – küll seoses pensionisüsteemiga, küll välistööliste lõimimisega.

Öeldes, et majandust ei saa välistööjõule tuginedes üles ehitada, ei arva ma sugugi seda, et Eesti peaks uksed sisserändajatele sulgema. Kindlasti on igasugune avatus inimeste ja ideede liikumise suhtes kasulik ja arendav. Samas on selge see, et kõige vähem ideid toovad kaasa, st kõige väiksema kasuteguriga sisserändajad on need, kelle haridustase ja kogemuste pagas on kõige väiksem, st lihttöölised.

Selleks et jääda iseseisva riigina püsima, on Eesti jaoks hädavajalik rakendada niisugust majandusmudelit, mis näeb ette toimetuleku põhiliselt kohaliku tööjõuga, võtmeks saab siin olla efektiivsuse kasv ja vajadustele täpsemalt vastav kutseõpe. Paindlik tööjõupoliitika võiks võimaldada hooajalistel töödel rakendada ajutist tööjõudu – õpilasi ja tudengeid.

Kui mõelda tungile malevasse, leiduks huvilisi rohkesti. Kasu oleks mitmepoolne – töökoolitus oleks suur väärtus ka noortele. Ja muidugi peaksid kodumaa uksed olema kutsuvalt lahti kõigile nendele Eestist lahkunud, valdavalt suhteliselt madala haridustasemega inimestele, kes otsivad lihttöö eest inimväärset palka välismaal.

Tööjõupoliitika kujundamisel tuleb arvestada, et riigi toimimiseks vajaliku tööjõu puudumine oma riigis on suur julgeolekurisk – täpselt samuti kui muude ressursside puudumine.