Heikki Mäki

FOTO: Erakogu

Võõrtööliste sissetoomise mainimine mõjub eestlasele samamoodi nagu härjale punane rätik. Hiljutisel seminaril «Palgateater» rääkisin, et Eesti võiks vaadata lihttööliste sissetoomiseks oma idanaabrite suunas, ning peaaegu tundsin, kuidas saalisolijate pulss tõusis ja nende kõrvad edasise diskussiooni ees lukustusid.


Ma ei ole kindel, kumb tundub eestlaste jaoks hullem, kas siin töötav kõrgeltmakstud inglise keelt kõnelev tippspetsialist või vene keelt rääkiv lihttööline. Isegi kui suudetaks kuidagi mööda vaadata okupatsiooniaastate valusast mälestusest, mis võib olla üheks võõraviha põhjuseks, tundub eesti inimeste mõte liikuvat ainult ühes suunas: «nad võtavad meilt midagi ära». Kas nad võtaksid meilt raha ära? Hiljuti võis meedia vahendusel osa saada Briti peaministri David Cameroni idaeurooplaste vastu suunatud avaldustest. Neile vastuseks esitati uuringuid, mille kohaselt immigrandid annavad Briti majandusele rohkem, kui sealt toetuste ja tervisekindlustusena võtavad.

Lisaks finantskalkulatsioonidele tuleb ühiskonnas toimimisel arvestada muidugi sotsiaalseid aspekte. Kuid näited Rootsi ja Saksamaa praegustest probleemidest seoses sisserännanutega ei ole Eesti kontekstis kohased. Kui nendes riikides saab rahulikult ära elada tööd tegemata, siis siinne sotsiaaltoetuste süsteem selleks küll kuigi häid väljavaateid ei paku.

Kas nad võtaksid meilt töö ära? Eestis on töötuse määr 5,5%, mis tähendab, et peaaegu kõikidel inimestel, kes on tööturul aktiivsed, on töökoht olemas. Vabade töökäte puudusega seoses räägitakse viimasel ajal palju sellest, et tuleks suurendada tootlikkust – teha tööd efektiivsemalt ja automatiseerida. Aga kui üks suurettevõte soovib oma äri laiendada, tuleb mingil hetkel siiski ka töötajate arvu suurendada.

Eesti on praegu juba olukorras, kus suuremal hulgal töötajaid värvates tulevad need inimesed mõne teise ettevõtte arvelt. Konkurentidest kõrgema palga maksmine viib palgarallini, mis üksikisiku seisukohast kõlab muidugi hästi. Probleem seisneb aga selles, et olukorras, kus tööjõud on pudelikaelaks ja palgad tõusevad kontrollimatult, peatavad välismaised ettevõtjad siinsed investeeringud ning suureneb risk, et mõni suur rahvusvaheline ettevõte viib oma tootmise Eestist mujale. Rahvusvahelistel kontsernidel on alati võimalik liigutada oma tehaseid ühest piirkonnast teise, nagu malelaual nuppe.

Seega on Eestil vaja inimesi, kes aitak­sid töökohtadel siia jääda, samas meilt midagi ära võtmata. Rääkides tööstusettevõtete tööjõuvajadustest, tulevadki lisaks tippspetsialistidele ja oskustöölistele mängu lihttöölised. Näiteks elektroonikatööstuses kõigub tööjõuvajadus vastavalt klientide suurtellimustele ning perioodiliseks töömahtude suurenemiseks ei ole Eestist võimalik töötajaid leida.

Samas on Eesti eeliseks võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega see, et siin tegutsevates tööstusettevõtetes kasutatakse töökeelena ka vene keelt. Minu ettepanek on võimaldada lühiajalist, kuue kuu kuni aasta pikkuse lepinguga töötajate palkamist Venemaalt, Valgevenest ja Ukrainast lihtsustatud korras. Usun, et ajutised võõrtöötajad ei tekita Eesti riigile ulatuslikke poliitilisi ega demograafilisi riske.

Võiks ju hoopis küsida, miks nad peaksid tahtma tulla? Eestlased teavad, et välismaale töölemineku eesmärk on tihti soov rohkem raha teenida ning tähtajaline leping annab kindlustunde piiratud aja möödudes koju tagasi pöörduda. Samas on tööstusettevõtete eesmärk hoida tööjõukulud konkurentsivõimelisel tasemel. Tore, kui need osapooled kokku saavad, aga miks nad peaksid seda just Eestis tegema?

Ma ütlen, miks. Kui mõni tootmisettevõte oma tehase Eestist ära viib, mõjutab see valusalt meie väikseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, sest suure tõenäosusega kaotavad siis mitmed neist oma peamise kliendi. Ajutised töötajad jätaksid meie kaubandusse oma palgaraha ja sotsiaalmaks laekuks Eesti riigikassasse, kuid siinsele pensionile nad tõenäoliselt kunagi ei pretendeeri.

Ja viimaks, Eestis tegutsevad suured tööstusettevõtted loovad erinevaid, nende hulgas kõrgepalgalisi ametikohti ka Eesti inimestele. Kokkuvõttes, mis iganes see on, mille äravõtmist eestlased kardavad – võõrsilt tulevad ajutised töötajad võivad hoopis kaasa aidata selle säilimisele.