Rein Veidemann: etendamise kunsttükk

Rein Veidemann Foto: Postimees.ee

Vaatasin minagi reede õhtul Sotši olümpiamängude uhket avamispidu, sedapuhku Soomes koos soome sõpradega. Vaatekoha muutus tähendas, et olin hetkeks eemal hirmutavast või ilkuvast-parastavast kommentaariumist, mis nii sageli ümbritseb Eesti avalikus ruumis Venemaal toimuvat. Tseremooniat kommenteerinud soome reporterid ütlesid kohe algul, et nüüd jätame poliitilise «mulina» kõrvale ja naudime pidu. Küsimus on ju fookuses, sest mis tänapäeval ei ole veel või enam poliitika? Kõik on, ka seesama sport ise.

Võistlejad astuvad areenile rahvusvärvides, olümpiavõitja riigi lipp tõstetakse mastis kõige kõrgemale, tema auks kõlab ta kodumaa hümn. Mäletate, millise hardusega elasime kaasa soomlastest olümpiavõitjatele 1970.–80. aastatel. Sest kuigi masti tippu tõusis sinivalge ristilipp, kõlas ometigi meie ühine hümn. Ja mäletame ka Erika Salumäe pisarais silmi, kui ta jälgis Barcelonas oma riigi lipu tagurpidi tõusmist masti.

Õnnepisarate kõrval oli küllap ka kahetsust teadmisest, et oleme nii noor ja väike riik, kelle riigilipu värvegi ei oska  muu maailm õigesti reastada. Ja mis tundega vaatame nüüd oma sinimustvalge käiseeraldisega sportlasi rühkimas suusaradadel võistlejate lõpuosas? Nad on ju kõik seal ennast ületamas, aga nad on ka riik. Rootsi jäähokikoondis on soomlastele «rakkaat viholaiset» – armsad vaenlased. Viimati, kui «noored lõvid» võitsid maailmameistri tiitli, võttis kodus neid vastu väljakutäis rahvast. Nii et poliitikast ei pääse. Suurtel ja väikestel avaldub see lihtsalt erineval tasemel: üks tahab näidata, et ongi suur ja võimas, teise võimaluseks on näidata, et temalgi on taskus trumpe.

Seda me isekeskis avamistseremooniat jälgides arutasimegi. Televisiooniajastu saabudes on kõigil neil korraldajamaa ajaloo ja kultuurisaavutuste esitamise formaat. Digitehnoloogia on võimaldanud sellele uusi vinte peale keerata. See ei ole enam lihtsalt etendus, vaid samal ajal ka etendamise kunsttükk. Oskuste, trikkide, erinevate tekstikomponentide (visuaalsete, verbaalsete, kineetiliste kujundite) kokkumäng. Köielkõnd, milles kõndija meelekindlust ja tema väiksematki vääratust jälgitakse hinge kinni pidades. Aga pandagu tähele, et olümpiamängude avatseremooniate pompoossus laieneb mängudele endilegi.

On lisandunud aina uusi atraktiivseid spordialasid. Olemasolevaidki timmitakse vaatemängulisemaks. Teleülekande pultide taga istuvatest režissööridest saavad etenduse lavastajad, operaatoritest ja reporteritest nende assistendid. Võrreldes aegadega, kus võistlustest jäi alles vaid müüt või mälestus, eelmise sajandi algusest aga fotod ja säbruline filmilint, on nüüdsed mängud hoopis omaette etenduseliik. Järelvaadatav kunsttükk.

Ja nõnda jääbki siis küsimus meie, kohapeal osalejate või ekraani ees või raadio kuuldel istuvate inimeste fookusest. Olümpia on vaatemäng, nagu ta oli religioosne pidu juba antiigis. See, mis on tõeliselt nautimist väärt ja õilistav, on inimese eneseületus.