Tööjõu küsimuses on Eesti lähtunud põhimõttest, et parem eksportida tööd kui importida tööjõudu. Kui lihttöö tegijaid väheks jääma kipub, on targem viia osa tööst riigist välja, nii et paremad ja kallimad töökohad jääksid Eestisse, odavamate täitmiseks leitaks tööjõudu mujal riikides. Sellest tuleneb ka arusaam, milliseid töötajaid riik tulevikus vajab: hästi koolitatud spetsialiste, kallima töö tegijaid. Ja sellest tuleb ka arusaam, millist tööjõudu on mõtet Eestisse lubada või mille tulemist soodustada.

Kuid on valdkondi, kus lihtsama töö tegijaid on vaja just siin, Eestis. Üks sellistest on turism, kuid see pole sugugi ainus. Poes on kõigil vaja käia ja tolm ei kao kontoritest iseenesest. Seda, et tööpuuduse kõrvale on tulemas ka tööjõupuudus, rääkisid siinsed ettevõtjad juba paar-kolm aastat tagasi. On tööotsijaid, on töökohti, kuid kokku need kaks ei saa. Potentsiaalseid töötajaid just kui oleks, aga mitte selle palga eest, mida tööandjad on valmis pakkuma. Suurem palk oleks töötajale muidugi hea uudis, kuid kui sellega ei käi kaasas tootlikkuse ja efektiivsuse suurenemine, on ettevõtjate jaoks tegu kehva lahendusega.

Seega tuleb taas arutluse alla küsimus, kas Eesti saab tulevikus hakkama väljast toodud tööjõuta. Ettevõtjad on sellele viidanud juba aastaid, alguses vihjamisi ja poolel häälel, aga viimasel ajal aina valjemini.

Eesti rändepoliitika on iseseisvuse taastamisest alates olnud selgelt sisserännet piirav. Küsimuse arutamine ei tähenda, et lähiajal tuleks selles suunas väga põhimõttelisi ja teisesuunalisi otsuseid teha. Pigem tuleks proovida üle saada mõttest, et võõrtööliste sissetoomine on teema, mida viisakas seltskonnas kõva häälega ei arutata. Ja kui keegi seda siiski teeb, juhtub nii, nagu kirjeldab tööjõuvahendusfirma juht Heikki Mäki tänase Postimehe arvamusküljel: kuulajate pulss tõuseb ja nende kõrvad lähevad edasise diskussiooni ees lukku.

Eesti ei ole esimene ega viimane riik, mis selle küsimusega tegelema peab. Ehkki vastused on iga maa puhul erinevad, sõltuvalt näiteks sotsiaalsüsteemi või rändepoliitika eripäradest, on hirmud enamasti sarnased: kas tulijad võtavad ära meie töö, kas nad võtavad ära meie raha. Mäki näitab, et see ei pruugi sugugi nii olla.

Võib juhtuda, et rändepoliitika on hea just sellisena, nagu ta on, ja lahendusi võib leida asju muul viisil ümber korraldades. Võib juhtuda, et lahendused on lihtsamad, kui me oskame arvata – näiteks vajadustele paremini vastav kutseõpe või õpilaste-üliõpilaste kasutamine hooajatöödel, nagu pakub rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit. Kahju oleks aga, kui õigustamata hirmude tõttu võõrtööliste võimalus päris välja jäetakse.

Õigeid ja ratsionaalseid valikuid on võimalik teha ikkagi vaid siis, kui kaalutakse kõiki võimalusi.