Maikuu lõpp on lisanud eesti fraseoloogiasse värsket täiendust. Juhtusin kuulma, kuidas tuttav kohvikuline kurtis, et tal pole ainsatki sääskedest puutumata ihuliiget, isegi suumulku ei jäeta rahule.
Helju Vals: sääsk suhu!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ta lahkus, hüüdis lauanaaber talle järele: «Sääsk suhu!»
Need on need juhtumid, kus me oma sõbrameeles soovime halva kaudu head. Säärasteks ütlusteks andsid ammustel aegadel põhjust nõiatembud, tarvis oli nõiduse mõju maha võtta. Appi tuli eluterve skepsis: ei me ette tea, kuidas lõpuks minna võib, nii et igaks juhuks peitkem hüva kordamineku soov ära.
Eksamitegijale ütleme «Head läbipõrumist!», autojuhile «Nael kummi!», matkamehele «Palju äikest, vähe päikest!». Mina nimetaksin sääraseid ütlusi tagurpidisoovideks.
Kalameestele mõeldud «Kivi kotti!» on neist ütlustest kõige levinum – isegi niivõrd, et seda ühmatakse vaat et kõigile, ehkki kõigil on juba ammu olemas tsunftisisene rahvahuumor, omad väljendid. Ja neid tuleb järjest juurde, uuemal ajal pigem sõnaga mängimise lustist. Toon näiteid. Hüüumärgid panen mina, aga sisu põhjal lahterdamise jätan iga lugeja lõbuks.
Kärbes potti! Nõel näppu! Kont kurku! Okas ja iva ka kurku! Sulg sappa! Pind päkka! (kutseliste tantsijate kohta) Pipart keele peale! Vahelduseks vana aja näide «Keel kangasse!» (nõnda hüüti, et selle töötegija keele kiirus, keda nimetati, läheks kangasse, siis saab kangas kiiresti maha).
Mida tähendab «Auk eesriidesse!», me teame. Siia kõrvale sobib «Karv kaadrisse!», mida kirja pannes mõtles Tiit Tuumalu viimati, aprillis, Andres Puustusmaale ja tema «Punasele elavhõbedale».
Võrratult isikupärase sissekande oma tagurpidisoovide näitestikku olen teinud 1979. aasta 25. augusti Edasist. Tamme staadion ootas – juba kolmandat suve – vanemuislaste ja Tartu ajakirjanike jalgpalliheitlust. Nii erilise sündmuse puhuks saatnud Pele senjoor Ülo Rannastele virtuaaltervituse, mille kokkuvõte ilmus lehes Olev Antoni tõlkes: «Jalg palli!» Löö nagu jaksad, löö pall väravasse koos jalaga.
Tuleme sääskede juurde tagasi. Kunagine Hansapank andis neid olendeid vaimukalt kaasa haarates oma klientidele teada, et pole teil tarvis iga kord pangaautomaadi juurde minna, kontojäägi saate kuulda ka mobiilitsi, ühesõnaga «Ära hakka sääske suurtükiga laskma!». Selliseid ütlusi, mis hoiatavad tähtsusetut asja (sääske!) tähtsaks puhumast, tunneb rahvasuu palju, näiteks «sääsest elevanti tegema» või «sääske kurnama» (pedantselt, norivalt täpne olema).
Mind paneb mõtlema harv rahvasuine võrdlus «Tal on rind kui sääse lennuväli». Kas siis suur või väike rind? Sääsk lendab kehvalt, nagu on kirjutanud maaülikooli professor Urmas Tartes, aga see-eest järelejätmatult. Nii et kuidas võtta.
Kalender märgib suve alguseks 21. juunit. Kuid juba mitu nädalat on mootorratturitel hambavahed suvekuulutajaid sääski täis. Kuidas nad küll sisse (=suhu) saavad? Nemad, sunnikud, löövad massiga.