Sel nädalal avalikustatud mullused raamatute müügitabelid näitavad, et e-raamat paberraamatule konkurentsi ei paku. Alandades e-raamatu maksumäära, me küll kiirendame progressi, aga tapame tsivilisatsiooni ja kunsti, kirjutab Igor Gräzin.
Igor Gräzin: kunst, mis pole igavene – e-raamatu maks kolmekordseks!
9. veebruar 2014, 15:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arutame kunsti ja maksude üle. Meenub geniaalse vene-eesti-ameerika kirjaniku Sergei Dovlatovi avastus Ameerikas: meile oli kunst elu, valu ja piin; kunst oli meile kõik, aga siin, Ameerikas, selgus, et kunst on kaup. Samasugune nagu sardiinid või bensiin.
Seega, kui järele mõtlema hakata, on poleemikas maksukoguja (rahandusministri) ja loovinimese vahel (milles on analoogiat Goethega) loogikat rohkem, kui tavalistes dispuutides märkame. (Paradoks: Eesti silmapaistvaim poetess ja rahandusminister on õde ja vend!)
Seda (kunsti jaoks muidugi) õnnelikku aega, mil kunsti loomine oli sisuliselt tasuta, mil igas oblastikeskuses oli oma filharmoonia või ballett ja mil isegi Eesti-suuruses vabariigis sai pidada omaenese täiemahulist filmistuudiot, enam tagasi tule (poliitiliselt – jumal tänatud, aga kunsti osas pole ma nii kindel).
Niisiis: poleemika käib maksumäära üle, mis kehtestatakse paber- ja e-raamatutele, miska meil tuleb astuda sammuke tagasi nii ajas kui tehnoloogias. Et saada aru, et ega ars ikkagi teab mis longa ei ole. Kunst vaimse fenomenina, kui teatav teadvuse vorm (analoogiliselt mõtlemise, kõne, religiooni ja muuga) eksisteerib tõepoolest sama kaua kui inimene – see on kultuurisemiootika alustõde. Aga kunstid kui vormid, liigid, rääkimata stiilidest, semantikatest, süntaksist jne, sugugi mitte. Teisisõnu: nii nagu on olemas kunsti algus, nii on tal ka selge lõpp.
Kusjuures põhjus pole mitte (ainult) kunstilise maailmataju muutumises – egiptlased joonistasid oma pilte külgvaates mitte sellepärast, et nad teisiti ei osanud, vaid sellepärast, et niisuguse perspektiivi puhul paistis välja inimese tähtsaim osa – silm, mis oli kujutatud õiges perspektiivis.
Praegusel juhul räägin ma sellest, et mistahes kunst vajab teatavaid tehnilisi vahendeid, mis millalgi sünnivad, muutuvad paremaks ja siis hääbuvad olematusse. Muutes vahepeal seda kunsti, millega neid luuakse.
Ma loodan, et see on nii, aga ei usu kah, et Tatjana kiri Oneginile saaks olla sõnumilt sama, kui seda poleks kirjutatud prantsuse keeles, hanesulega küünlavalgel, vaid… püha taevas, kasvõi Olivetti kirjutusmasina või pastakaga.
Toon näite kunsti kadumisest, mis juhtus ca kümme aastat tagasi meie eneste silme all. Film. Filmikunsti enam ei ole kasvõi juba sellepärast, et pole filmi. Kodak seda enam ei tooda. Operaator ei vali stseeni ja fotokunstnik valgust lõpmatult kaua, sest digikaameraga saab teha sada plõksu ja eks pärast siis näe, mis kõlbab.
Montaaž ei toimu enam laual linti edasi-tagasi kerides, vaid arvutil, kus tempot pole tunda ja värvid kaotavad oma loomulikkuse. Nad on ilusamad kui looduses. Isegi tipptasemel toimetatud USA sõjafilmides on sõdurite mundrid justkui pesumajast toodud ja kaevikupori näeb välja nagu sanatooriumi ravimuda. Isegi nimetus «filmikunst» on arhailine mälestus aegadest, mida enam ei ole. Muusikalisi videoklippe on ju palju, aga Glenn Milleri «Päikesepaistelise oru serenaadi» tegemiseks puuduvad mistahes vahendid.
Huvitav detail ajaloost: tehnoloogiliselt toodetav ja rahaliselt tasuv helifilmi tehnika leiutati ca 1910. Aga selle leiutanud insenerid olid sellised filmifanaatikud, et hoidsid leiutist ligi 20 aastat saladuses (esimene tinglikult heliline film – «Džässimuusik» – ilmus aastal 1927, aga siingi on vaieldavusi), et see filmikunst, mida nad armastasid, alles jääks. Nad mõistsid, et helifilmi sünd tähendab Chaplini, Marxide ja Linderi kunsti lõppu. Ära hoida nad seda ei saanud, aga edasi lükata küll.
Raamatuga juhtub praegu midagi analoogilist: alandades e-raamatu maksumäära ja tootes väärtusetut massitoodet (Prantsusmaal, Luksemburgis – ühesõnaga, alaväärtuslikku toodet – Amazoni ja muude selliste kontorite kaupa) me küll kiirendame ühiskondlikku progressi (mida ma loodetavasti väga kaugele enam ei näe), aga tapame seda tsivilisatsiooni ja kunsti, mis meil olemas on.
Ma saan väga hästi aru, et siinkohal võis keegi solvuda, kuid Dostojevski või Bellow oleks saanud ilma pingutuseta IT-firmas tööd, aga näidatagu mulle kasvõi eemalt mõnda e-raamatu tegelast, kes kirjutaks parema puudusel kasvõi Kafka «Protsessi» või Gogoli «Sineli». Selles ongi põhimõtteline vaimne vahe… See, et ma olen rahvusraamatukogu nõukogu esimees, ei puutu asjasse: meie majas raamatuid on, neid tuleb juurde ja midagi halba me nendega teha ei luba.
On avaldatud artikleid sellest, et tavaline raamat olla halvem (vanamoodsam, tagurlikum, arhailisem kui e-formaadis raamat (ja viimast tuleb toetada, esimest pole vaja). Rõhutaksin paari olulist momenti.
Kõigepealt, raamat on olnud ühel või teisel kujul inimkonna kultuurikandja üle ühe aastatuhande. Naljakas lugu, kõik IT-mehed ja e-bibliofiilid õpivad oma masinaid käsitsema… raamatust! Masinate käsitsusjuhised on hakanud meenutama mitmeköitelisi romaane. E-raamatu-tegelane peab oma masina äraõppimiseks läbi lugema õpetuskirja, mille vormiks on raamat. Olen USAs käes hoidnud kirve kasutamisõpetust, kus oli ca 150 lehekülge, millest neli õpetasid puid lõhkuma ja 140 seda, kuidas saada kindlustusraha pärast seda, kui olete endal päka maha raiunud.
Teiseks, on olemas informatsiooni ja kunsti, mida muus formaadis kui raamatuna esitada ei saa. Hiljuti sattus pihku «War and Peace for Dummies» («Sõda ja rahu võhikutele»)… e-raamatu kujul. Kokku vist ca 50 lehekülge. Ilma lugematagi oli selge, et ainult idioodid seda lugeda saavadki. Sest romaani ainus vorm on raamat.
Teatud info töötlus või kunstiline vajadus eeldab raamatu vormi, mis võimaldab sirvimist. Edasi-tagasi lappamist, sisukorra juurde tulemist, rahulikku ülelugemist jne, mida e-raamat ei võimalda juba olemuselt. Lõpetasin hiljuti teadustöö Kafkast ja ta näeb natuke välja nagu kirjanduskriitiline essee. Mistõttu olen lugenud sadu kirjanduskriitilisi töid, aga tean kindlasti, et ükski nende autoritest pole kunagi kasutanud e-Kafkat muidu kui mõne tsitaadi ülesleidmiseks konverentsil.
Raamat on esteetiline teos iseenesest, mida e-teos ei ole ega saagi kunagi olema. (Mürki ei julge võtta. Meie torulukksepp ütles kord: vaata, kui ilus haisuluku tihend see on… Aga torumehi, pealegi nii arenenud kunstimeelega, on vähem kui keskmise kunstimaitsega raamatulugejaid. Igatahes.) Kuid siiski – raamat on osa inimlikust interjöörist. Korter, milles pole raamatuid, on veider. Raamat on artefakt, mis näitab, et siin elab inimene.
Ja üks oluline aspekt veel: raamat kui loomisviis. Ühe või kaks raamatut oleme kirjutanud kõik – bakalaureuse- ja magistritöö. Ja aru saanud, et raamat on muuhulgas ka tähtis või lausa ainus eneseväljendusvahend.
Olete tähele pannud, milline metsik kogus eestlaste memuaare on meie vähesed letid üle ujutanud? Kõik muudkui mäletavad ja aiva lasevad kirjutada: arstid ja estraadilauljad, kaptenid ja direktorid. Rahvarinde juhtkonnast vist polegi ühtegi, kes poleks memuarist, ja mitmed lähevad teisele ringilegi. Tegelikult on see nii inimlik, tahtmine öelda: sõbrad, vaadake ja kuulake, ma olen elanud. Võtke mu elu korraks kätte. Sest ma ei taha olla vaid klikk mingis Suri-Muri-Peedias!
Ei noh, ma saan aru muidugi, miks Sirp rahandusministrit ei armasta… Aga kes teda armastab, ah?
Oleme käinud Jürgen Ligiga ühes koolis ja elanud peaaegu kõrvuti. Jürgeni vanaisa oli arheoloog-akadeemik, kuulsamaid Eestis. Isa – ajalooprofessor. Ema oli minu klassijuhataja ja inglise keele õpetaja. No ei saa sellisest perest tulla inimene, kes ei armasta raamatut!
Oleks mina minister, siis ma tõstaks e-raamatu maksu kolmekordseks ja jagaks selle raha tegelikele kirjanikele, st neile, kes kirjutavad raamatuid. Ma tean, et mul tuleb nüüd parteiline pahandus, aga laseme trükitud raamatute maksud veelgi alla ja e-raamatute omad nii üles kui saab. Kui peab just majanduskeeli rääkima, siis see oleks loogiline ka tootmiskulu seisukohalt, kui kunstilised argumendid ei aita.
Muidugi, teine asi on kunsti kui sellise maksustamise määr. Mitte et seda ei tarbitaks – katsuge mõndagi piletit saada! Vaid selleks, et tekitada uusi rahastamisallikad meie niigi väiksele ja enam mitte kauaks elama määratud kunstile. Me elame üleminekuajastul – kvaliteetraamatult e-raamatule, normaalselt filmikunstilt millelegi digitaalsele, vinüülmuusikalt tema koduste krõpsudega muusikale, mille esitab sisuliselt arvuti. (Sümfooniat mängitakse sisse niikaua, kui saadakse temast professionaalsed tükid, mis pärast kokku pannakse – sümfooniat ei esitata.)
See on progress. Aga sellest ei järeldu, et me peaksime selle kunsti, mis niigi kaduma hakkab, veel kuidagi kunstlikult ära lõpetama.
Rahvusraamatukogu nõukogu liikmena on mul üks hea võimalus… Sõita liftiga alla, käia riiulite vahel ja nuusutada raamatute lõhna. Ma arvan, et see inimene, kes oma tahvelarvutit nuusutab, päris täie mõistuse juures küll ei ole. Ta on täpselt selline, kellelt tuleb maksu võtta nii palju, kui vähegi saab.
Riigikogu liige Igor Gräzin (Reformierakond) on rahvusraamatukogu nõukogu esimees.