Inga Höglund: pärast pidu

Foto: AFP/Reuters/Scanpix

Laialt on levinud illusioon, et olümpiamängude korraldamine tasub end igati ära, ka majanduslikult, kuigi ajalugu näitab kõike muud. Sellele vaatamata võitlevad igal aastal kümned linnad olümpiamängude korraldusõiguse eest. Miks küll ometi?

Olümpia toob kandidaatlinnade arvates neile hordide kaupa turiste, ja seega ka raha, tohutuid investeeringuid, ka erafirmadelt. Muidugi saab olümpiat korraldades investeerida linna arengusse, millega muidu ollakse igal pool väga kitsi. Lisaks on olümpiamängud iga rahva ja linna uhkus ning tippsportlaste trimmis kehad inspireerivad väidetavalt miljoneid inimesi spordiga tegelema. Kõik see kõlab muidugi vahvalt, kuid vaid väike osa eelmainitust vastab tõele. Olgugi, et leidub kümneid raporteid, sealhulgas ka Rahvusvahelise Olümpiakomitee aruanded, mis räägivad pudrumägedest edasi.

Samal ajal leidub ka kümneid raporteid, uurimusi ja majandusteadlaste arvamusi, mis räägivad hoopis vastupidisest. Olümpiamängudesse tehtud investeering tasub end ära vaid harva ning sedagi olukorras, kui ootused on realistlikud ning raha osatakse suunata kohta, mis linna ja riigi arengule tõepoolest kaasa aitab.

Tihti kiputakse unustama, et olümpiamängude korraldamine on, ilma eranditeta, alati kallim, kui esialgu arvestatud. Keskmiselt tõuseb olümpiamängude hind mõne aasta jooksul alates korraldusõiguse saamisest kuni avatseremooniani kolm korda. Sotši puhul osutusid mängud aga lausa viis korda kallimaks. Lisaks unustatakse mõelda tulevikule – mis saab pärast pidu?

Kõik pole rahas mõõdetav, seega alustame ehk kõige ilmsemast. Kui te näete Jamaica sprinterit Usain Bolti jooksmas, mis mõlgub teie mõtteis? Kas tuleb kohe suur kihk tõusta diivanilt ja uksest välja sprintida? Ilmselt mitte. Aga ehk on see teisiti, kui Bolt teie kodulinna tuleb?

Selgub, et ei ole. Jah, olümpiamängud jätavad igasse ilmanurka oma ajaloolise spordipärandi, mis on inspiratsiooniks tuleviku sporditähtedele. Ning muidugi need vapustavad ehitised: staadionid, saalid, ujulad. Neis treenimisest võivad aga linnaelanike lapsed ja lapselapsed tegelikult vaid und näha, sest hoonete ülalpidamine pole noortespordi toetustega rahastatav.

Kuid võtame Londoni näite. Kui muidu saavad koolid ja spordiklubid linna spordieelarvest oma osa ning noortesporti edendatakse hoogsalt, kahanesid 2012. aasta olümpia eel need toetused tunduvalt. Olümpiamängude korraldamine osutus nõnda kulukaks, et raha tuli harrastajate ja laste arvelt hoopis kokku hoidma hakata. Londoni olümpia läks maksma sama palju kui on Londoni linna 17 aasta spordieelarve. Kaks kolmandikku sellest investeeringust kadus olümpiatule kustumisega. «Teiste sõnadega, suurel osal olümpiakulutustest pole spordiharrastusega midagi pistmist ning see ei jäta jälgegi,» selgub Rahvusvahelise Spordi ja Kultuuri Liidu (ISCA) raportist.

Kõige uhkemad küsitlused näitavad, et 11 protsenti brittidest peab end olümpiast tulenevalt aktiivsemaks. Briti sporditähed räägivad laste aktiivsuse märgatavast tõusust. ISCA raporti kohaselt hakkas noorte spordihuviliste arv aga vähenema juba 2011. aastal. Inglise spordinõukogu uuring näitab omakorda, et kord nädalas sporti harrastanud inimeste arv langes alates oktoobrist 2012 kuni aprillini 2013 200 000 inimese võrra. Sama ­uuring rõhutab muidugi, et võrreldes 2005. aastaga on harrastajaid siiski veel 1,4 miljoni võrra rohkem.

Loomulikult on rahva liikuma saamine ja liikumas hoidmine raske ülesanne ning OM annab spordi propageerimiseks hiilgava võimaluse. Kuid faktid räägivad enda eest: pikas perspektiivis ei harrasta inimesed sellest tulenevalt rohkem sporti. Lisaks võib rahumeeli väita, et nädalas korra sportimine rahvatervisele suurt mõju ei avalda (kuigi nädalas korra liigutamine on parem kui mitte midagi).

Järgmise argumendina tuleb mõtteisse, et olümpiat ei korraldata ju ometigi rahale mõeldes – see on traditsioon, see ühendab rahvaid, see on auasi. Olümpia korraldamine on endiselt suur privileeg (mida ilma suure rahata keegi endale lubada ei saa). Uhke on ju öelda, et minu kodulinn sai hakkama nii suure ja vahva üritusega, me olime kolm nädalat maailma tähelepanu keskpunktis. Milline rahvuslik uhkus! Kuid isegi uhkuse ja au saab poliitikasse ja rahasse ümber arvestada.

Parim näide sellest, kuidas üks riik OMi oma maine huvides edukalt ära kasutab, on 1988. aasta Souli olümpia Lõuna-Koreas. Olümpiamängudega kaasnev reklaam mõjus justkui katalüsaatorina Lõuna-Korea demokraatiale ning selle reaktsiooni vilju võib kõrgtehnoloogilises Soulis veel praegugi näha. Ühe vähese erandina tõi OM Souli tõesti palju pikaaegseid investeeringuid, mis aitasid riigi majandusel tõusta kolmandaks kogu Aasias.

Sama uhkusega südames mõeldakse olümpiale Hiinas. Just 2008. aasta olümpiamängud tõestasid paljude arvates Hiina rahvusvahelist olulisust ja võimekust. Tegu oli enne Sotši olümpiat kõige kallimate olümpiamängudega maailma ajaloos (40 miljardit USA dollarit). Ning mis näitaks veel paremini muskleid, kui kõige uhkemad tuulde lennutatud miljardid läbi aastasaja. See on ju ometigi auasi.

«Jälle see raha. Aga olümpiamängude idee pole ju rahaga seotud!» võib jätkuvalt mõelda. Hea küll. Kuna OMi korraldamiseks on nii suur tung üle terve maailma, ju see siis ikka annab enesetundele midagi juurde. Veel poole aasta eest kinnitasid kaks kolmandikku brittidest küsitlustes, et Londoni OMi investeeritud miljardid olid seda väärt. OMi väärtust nähti ka selles, et raskes majanduslikus olukorras rõõmustati inimesi spordipeoga.

«Olümpia- ja paraolümpiamängud olid kulukad, kuid samas need polnud vaid kulu. Kaubandus sai tõuke, inimesed hakkasid uusi spordialasid harrastama, tuju sai tõstetud, unistused täidetud ning uued unistused alustatud,» kirjeldab briti paraolümpiasportlane Adam Knott Huffington Postis. «Mängud, meie mängud, on nagu jäämägi: ainult siis, kui vaatad veidi sügavamale, näed selle tõelist suurust. Londoni 2012. aasta mängud oli eriline hetk meie elus ning jah, need olid seda väärt!»

Mida saab üks küünik nii emotsionaalse, kuid vähese tõepõhjaga sõnavõtu vastu öelda? Näiteks seda, et majanduse turgutamine olümpiamängude abil on täielik müüt.

Kaks leeri võitlevad lakkamatult üksteise vastu, paisates meediasse röögatuid rahanumbreid. Ühed väidavad, et olümpia on vapustav majanduslik võimalus, teised, et OM on põhjatu kuristik, kus kõik miljardid lootusetult kaovad.

Kui järele mõelda, pole asi muidugi sugugi nii dramaatiline. Tegemist on elementaarse projektijuhtimisega: on eelarve, aeg ning kindla mahuga ülesanded. Ainuüksi fakt, et iga olümpia korraldamine on osutunud oodatust keskmiselt kolm korda kallimaks, peaks olema piisav, et lükata ümber väide, nagu oleks tegu fantastilise imerohuga majandusele. Lisame siia juurde veel suurepärase võimaluse korruptsiooniks ja kehva projektijuhtimise ning saamegi põhjatu kuristiku.

Mõlemad majanduslikus mõttes kõige positiivsemat näidet pärinevad 1980ndatest. Nõnda teenis hiigelkasumi ja tulevikuinvesteeringud Souli olümpia 1988. aastal. Enne seda oli Los Angelese 1984. aasta OM esimene pärast 1932. aastat, mis teenis kasumit. Põhjus on üllatavalt lihtne: Los Angeles ei investeerinud kolossaalsetesse uusehitistesse, vaid renoveeris juba olemasolevad spordirajatised. Eraldi olümpia tarbeks ehitati vaid ujula ja velodroom. Korraldus koos kõigi kaasnevate kuludega jäeti eraettevõtete konsortsiumi hooleks.

Eesmärgiks oli olümpia võimalikult hästi kõiki võimalusi ja turundusnippe kasutades maha müüa. Uued ehitised pandi püsti eraettevõtete toel. Velodroomist sai «7-Eleven Velodrome», basseiniehitust rahastas McDonald’s. Piletimüük oli edukas, samuti teeniti korralikult ülekandeõiguste müügist. Olümpiast teenitud kasum oli üle 200 miljoni USA dollari. Lisaks läks suur osa investeeringuid noortespordi arendamisse.

Mis oli nende edu valem? «Selle asemel et kasutada olümpiamänge poliitiliste punktide teenimiseks, linna maailmakaardile märkimiseks või saada alla neelatud tohutute ootuste poolt, mängis LA lahedalt. See näitas, et suurlinnade jaoks on ka kolmas võimalus – kasutada olümpiat selleks, et veidi raha teenida, sporti näidata ja siis lihtsalt edasi liikuda,» kirjutab The Independent.

Majanduslikult edukaks võib pidada ka mitmeid teisigi olümpiamänge, kuid 1980ndate imet pole kellelgi õnnestunud korrata.

Keskmiselt edukamalt näivad OMi korraldamisega hakkama saavat ameeriklased: plussis lõpetasid nii 1996. aasta Atlanta OM kui ka Salt Lake City 2002. aastal. Võib-olla suudeti taristu investeeringud osavalt tulevikku teenima panna, võib-olla on nad paremad turunduses, võib-olla on asi vähemas korruptsioonis. Üks on aga kõigil järgnevatel olümpiatel ühine – võimatu on täpselt aru saada, kui suured kulutused tegelikult olid ning palju siis ikkagi tagasi teeniti, nii lühiajaliselt kui ka pikemas perspektiivis.

Atlanta korralduskomitee otseselt miinusesse ei jäänud, pigem teeniti isegi veidi kasumit. Teisalt aga näitasid hilisemad analüüsid, et jaemüüki OM ei mõjutanud, samuti ei erinenud oluliselt hotellide täitumus, ka lennuliiklus ei elavnenud. Ainus muutuja, mis märgatavalt tõusis, oli hotellitoa keskmine hind, ja see raha läks hotellikettide taskusse, toomata linnale sentigi. Salt Lake City hotellid ja restoranid olid taliolümpia ajal küll puupüsti täis, kuid muude ettevõtete läbimüük, mis polnud OMiga otseselt seotud, langes märgatavalt. Kokkuvõttes vähenes piirkonna majandusaktiivsus just olümpia tõttu.

«Majandusteadlased on üldiselt seisukohal, et kohalikud korraldajad ja spordiedendajad tavaliselt liialdavad kasu saamise võimalustega ja alahindavad seesuguse suurürituse, nagu olümpiamängud on, korraldamise kulusid,» kirjutas majandusprofessor Victor Matheson New York Timesi arvamusartiklis.

Sama olukord on ka turismist loodetava kasumiga. Olümpiamängud peletavad tihtilugu eemale tavaturistid. Eelkõige kardetakse, et olümpialinnas on liiga palju rahvast. See omakorda mõjub laastavalt jaemüügile. Heaks näiteks on Londoni 2012. aasta OM. Londoni teatrid, kesklinna hotellid ja restoranid jäid tühjaks ärihaidest, kes kulutasid oma visiitidel korralikult raha. Olümpiaturistid, tuleb välja, olid märksa kitsimad. 2004. aasta Ateena olümpia kohta tehtud kokkuvõttest selgub, et OMi ajal langes Kreekas turistide arv lausa kümme protsenti.

Positiivset mõju turismile võivad olümpialinnad oodata vaid väga konkreetsetel tingimustel: esiteks, kui enne OMi polnud tegu turismi tõmbekeskusega, nagu on London või Ateena, ja teiseks, kui turistid saabuvad oodatust palju hiljem.

Edulugu on siinkohal rääkida Barcelona 1992. aasta olümpiamängudest. OM märkis linna huvitava sihtkohana maailmakaardile ning Barcelona on nüüdseks juba kaks kümnendit olümpial loodud kuvandist kasu lõiganud. Turismi kasvu tõid kaasa ka Sydney 2000. aasta olümpiamängud, näidates, et kolm nädalat reklaami võib ka aastaid hiljem ära tasuda. Küll aga olid Sydney korraldajate ootused palju suuremad: OMi järel jäid hotellid ja spordirajatised tühjaks ning kulus aastaid ja palju lisainvesteeringuid, enne kui olümpiaküla uue elamurajoonina ja pargina omaks võeti.

Kui turundustrikkide ja turistide peale ei saa kindel olla, siis kuidas üldse panna olümpia linna huve teenima? Juba Los Angelese näitel võib öelda, et igasugused investeeringud tasuvad end ära ainult siis, kui need on mõistlikud ja põhjendatud. Sama kehtib ka taristu, linnaplaneerimise ja noortespordi arendamise kohta.

Üks pompoosne olümpiastaadion osutub suure tõenäosusega tõeliseks peavalu allikaks – Pekingi kuulus Linnupesa seisab tühjana. Soovi korral saab seal raha eest ekskursiooni teha, kuid pilet on nii kallis, et kohalikud eelistavad seda väljast pildistada. Ateena spordirajatised on kümme aastat pärast olümpiamänge räämas. OMi järel loodeti staadionid ja saalid maha müüa, kuid kehvas majandusolukorras ostjaid ei tulnud. Hilisemas kitsikuses jäid staadionid hooleta ning nüüdseks on 2004. aasta hiilgusest vähe järel.

Ateena OMi kulutused olid algselt plaanitust kümme korda suuremad. Olümpiamänge nähakse Kreekas ka majanduskriisi ühe põhjusena. Olümpia lõpetati enam kui kümne miljardi euroga miinuses ning maailma finantskriisi ajal kadus viimanegi lootus massilisele turismile. Kui suured riigid saavad niisuguseid summasid endale mingil määral lubada, siis väiksematel pole siin mingit varianti.

1996. aastal kehtestas Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) uue reegli, mille kohaselt vastutab kulude eest korraldajariik. Enne seda jäid kõik kohustused linna või piirkonna õlule, nagu juhtus Montrealis 1976. aastal, kus pandi püsti vapustavad ehitised, kulud tõusid nagu ikka ­ootamatult mitmekordseks ja miljardivõlga maksid linna elanikud tagasi kolmkümmend aastat. Kõik olümpiastaadionid ei lõpeta tondilossina. Helsingis on see endiselt kasutuses ja rahvusliku uhkuse allikas. Loomulikult, tegu on pigem tagasihoidliku ehitisega, võrreldes kasvõi Linnupesaga.

Tihtilugu on olümpiastaadionid suurepärased kohad tulevaste suurürituste ja kontsertide korraldamiseks. Berliini olümpiapargis astuvad igal aastal üles maailmatähed, lisaks toimus seal kergejõustiku MM. USA on alati leidnud olümpiaehitistele head üürilised: uued kodusaalid on endale saanud eri meeskonnaalade esindajad.

Kui aga pärast olümpiat pole lootust üürilisi leida, on kõige mõttekam piirduda ajutiste ehitistega. Nii piirati kulusid näiteks Atlantas ja Sydneys.

Taliolümpiaaladega on muidugi pisut keerulisem, kuid ka siin on edukaid lahendusi. Utah lõi OMi järel sihtasutuse, mis haldab 2002. aasta olümpia rajatisi. Sihtasutuse kaudu toetatakse noorte talisporti, kuid aasta läbi pakutakse ka turistidele võimalust sportlikult puhkust veeta. Rajatised on muudetud eriliseks atraktsiooniks: näiteks saab seal proovida Ameerika mägede asemel bobikelgutamist. Vanasse sõjaväebaasi rajatud Salt Lake City olümpiaküla kasutatakse ülikooli ühiselamuna. Ka Barcelonas, Sydneys, Londonis ja Vancouveris müüdi sportlaste majutuskohad olümpia järel korteritena maha.

Ulmelistest rahamägedest unistamise asemel on mõistlikum kasutada olümpiat linna saneerimiseks. Seda muidugi juhul, kui investeering jääb mõistuse piiresse, mida ei saa väita Ateena 11 miljardi, Pekingi 29 miljardi ja nüüd Sotši 37 miljardi euro kohta.

Näiteks tehti 2012. aastaks korda muidu ebapopulaarne Stratfordi linnaosa Londonis. Olümpiapargi kõrval asuv kaubanduskeskus on praegu Ida-Londoni populaarseim. Ka elukohana peetakse olümpiapargi ümbrust lõpuks atraktiivseks. Sydney olümpiapark ning praegune uus linnaosa rajati tööstuslikule tühermaale, mis muidu olekski tühermaaks jäänud. Mõlemas linnas on nüüd ka suurepärane ühistransport olümpiapargi elurajoonidesse.

Prantsusmaa talvised suusakuurordid Albertville (1992. aasta OM) ja Grenoble (1968. aasta OM) võitsid taristusse tehtud investeeringutest tohutult. Korrastati ja ehitati teid, maju ja halle ning olümpia eel investeeriti rohkelt talialade rajatistesse, mida piirkonnas niikuinii tihedalt kasutatakse. Grenoble’i 60ndate robustne arhitektuur on muidugi maitse asi, kuid kohalikud on olümpiapärandi üle uhked.

Atlanta laiendas OMi raames oma kongressikeskust. Linnapilti alles jäänud ehitised on kõik kasutuses. Üleliigsed rajatised õhiti. Just olümpia andis linnale uue hingamise – Atlanta elanikkond on märgatavalt suurenenud ja elukvaliteet paranenud. Peking võitis oma kulukast olümpiast samuti üksjagu: linnas on pargid, korralik ühistransport, uued kiirteed ja moodne lennujaama terminal. Vancouveris tehti korda oluline kiirtee, ehitati uus metrooliin ja konverentsikeskus. 2010. aasta olümpia küll kasumit ei teeninud, kuid suurvõistlusest lõikavad siiani enim kasu linnaelanikud.

Nii et heal juhul õnnestub tänu olümpiale elavdada linna majandust ja parandada elukvaliteeti. Loomulikult ei tohi siinkohal unustada, et mõned ettevõtted teenivad just tänu olümpiale ka tohutuid kasumeid. Näiteks on OMiga alati seotud hiiglaslikud kulutused turvateenustele, mille pealt teenivad vaid mõned erafirmad. Pahatihti jäävad aga täiesti märkamatuks niisuguste suurürituste keskkonnamõjud, mis aga just Sotši mängude näitel märksa enam tähelepanu vajaks.

Võrreldes eelnevate olümpiate kogemusi Sotšiga, tekib küsimus: mis on Sotši olümpia pärand? Üüratu ja ohtlik keskkonnasaaste ning ... muud suurt midagi.

Olümpiamängude põhiidee oleks pärast Los Angelese OMi justkui kaduma läinud. Asemele on tulnud kõik muu: kasumijaht, turundus, poliitpropaganda, linnaehitus. Kuhu jääb sport? Londoni olümpia ajal avaldasid ISCA juht Mogens Kirkeby ja majandusprofessor Stefan Szymanski tabava artikli, mis meile taas olulist meenutab: «Vaatamata paljudele lubadustele, ootustele ja lootustele pole olümpiamängud mitte mingil juhul võimendiks, seda ei spordiharrastuse ega majanduse puhul. See on lihtsalt nii, nagu Rahvusvahelise Olümpiakomitee [endine] president Jacques Rogge ütleb: «Areen parimatele sportlastele.» Ning ärgem unustagem 17 päeva Briti maksumaksja poolt tasutud meelelahutust televisioonis.»