/nginx/o/2014/01/31/2788584t1hf8bf.jpg)
Mõni aasta tagasi sattusin ühele halakoosolekule, kus kurdeti taas kultuurivaldkonna alarahastatuse üle. Kuulasin seda mitte kuhugi viivat arutelu ja ühel hetkel ei pidanud enam vastu: tõusin püsti ja lajatasin enda arvates üsna radikaalse ettepaneku, et viiks õige spordi kultuuriministeeriumi eelarvet vähendamata nende haldusalast kaitseministeeriumi haldusalasse.
Mu ettepanek oli nii ootamatu, et pani isegi spordivihkajatest kunstitegelased kulmu kergitama. Hea, et välja ei visatud!
Nüüd, kui spordiuudistes räägitakse rohkem sellest, kes ja kus dopingut tarvitas, kui tulemustest, otsustan teha teise katse. Aja jooksul on ka argumente juurde tulnud.
Sport ja kaunid kunstid on oma algupäralt nii erinevad, et kohe kuidagi ei sobi ühte patta. On vähe spordialasid, millel poleks militaarsusega seost. Alustame vanemast otsast. Odavise, kettaheide, maadlus, vibulaskmine, hiljem ka vasaraheide, kuulitõuge…
Siinkohal võib muidugi öelda, et need on ju tänapäevases sõjapidamises ebavajalikud, kuid meie rahuvalvajatel võib Kesk-Aafrikas just neid relvi kasutavate vaenlastega siiski tõsiseid kokkupuuteid tulla.
Uuemast ajast lisanduvad juba laskmine ja laskesuusatamine, igasugused võitluskunstid. Isegi suusatamisel on oluline militaarne taust. Rääkimata jalgpallist, mida peetakse lausa sõdade aseaineks. Oh, see nimekiri tuleks päris pikk.
Ainsa erandi teeks vigursuusatamisele, kujundujumisele ja iluuisutamisele, sest vigurdamine, kujundid ja ilu on mõistetavamad kaunite kunstide maailmas.
No ja siis see paljuräägitud doping. See on nii ülekohtune, kuidas kaunite kunstide esindajad võivad oma töid teha suvalise kaifi all, aga sportlased ei tohi isegi selles piirkonnas viibida, kus mõni mittelubatud kemikaal liikvel on. Kunstnikel on alateadvuse vabastamine keemiliste abivahenditega isegi natuke heroiseeritud tegevus. Seevastu sportlastest pidavat ainult kabetajatel olema õigus ennast enne võistlust väikese konjakiga turgutada.
Edukad sportlased on nagu sõjakangelased. Nende kritiseerimine võib lõppeda surmaähvardustega. Kunstnike sõimamine ja kritiseerimine on nagu rahvussport. Keegi ei hakka sõimajat ähvardama.
Kust selleks siis raha tuleks? Eks ikka NATO nõudest kulutada kaks protsenti SKTst militaarsetel eesmärkidel. Praegu on selle tohutu summa täpsemad kuluaruanded n-ö NATO saladuselooriga kaetud, nii et isegi Eerik-Niiles ei tea täpselt, kuhu see läheb.
Kui palju võidaksid kaunid kunstid? Arvatavasti umbes kümme protsenti. Muidugi on see köömes võrreldes kultuuriministeeriumi ehituseelarvega, aga tegutsegem siiski sammhaaval.
Kui sõjaväelased pole nõus sportlastega suppi jagama, ei jää üle muud kui vabastada sport koos dopingupainega ka avalikust rahast ja lasta nad võtta ravimitööstuse kaitsva tiiva alla. Raha jääks ikka kultuurile – sellele, mis ei ole kehakultuur.
Seniks aga soovin olümpia rahusõnumi viijatele edukat missiooni Sotšis, meie rahuvalvuritele edukat missiooni Kesk-Aafrikas ja kunstiinimestele täpsust purkilaskmisel.
/nginx/o/2017/05/30/6725673t1hfac5.jpg)