Vastavad inimesed mõnikord, kui neilt küsitakse, kuidas käsi käib. Soomerootsi kirjaniku Ulla-Lena Lundbergi sõnul põhineb see hooletult kõlav vastus tegelikult ürgsel ebausul. «Ära deemonitele kunagi teada anna, et sul läheb hästi! Kui ütled, et sul läheb hästi, saad vähi. Kui ütled, et oled õnnelik, jätab armsam su maha,» kirjutas Lundberg teoses «Siber. Tiivuline autoportree».
Ma ei tea, kas Ukraina president Viktor Janukovõtš on ebausklik, kuid kujutan teda selgesti sellist vastust andmas. Ukraina riigipea ei hirmuta sel moel eemale hirmsaid haigusi ega muretse abikaasa Ljudmila pärast, vaid peletab opositsioonilisi deemoneid, kes on torganud ebameeldivalt tema hellitatud enesearmastust.
Võib-olla oli Janukovõtši ebausk ja vajadus enesekindluse järele põhjus, miks ta keset ärevaid sündmusi otsustas minna haiguspuhkusele. Ametlikult tabas riigipead külmetus ja palavik, ometi põhjustas see spekulatsioone. Meelde välgatasid augustiputš, Janajevi värisevad käed, baleriinid teleekraanil ning Gorbatšovi «haigus». Kuigi riigipööre kukkus läbi ja Gorbatšov tegi näo, nagu poleks midagi juhtunud, oli NSVLi lõplik häving vaid mõne kuu küsimus.
Mis saab aga Ukrainast, on endiselt vastuseta küsimus. Stsenaariume on mitu – alates Janukovõtši tagasiastumisest kodusõja ja Venemaa invasioonini. Arvatakse, et Ukraina tulevik võib selgineda pärast Sotši olümpiat, mis takistab Kremlit astumast samme oma Euraasia-unelma elluviimiseks. Mässumeelsus, mida tunnevad inimesed, kellelt on võetud sõnaõigus, aga ei kao. On ju inimese rahulolematus ja igatsus millegi parema järele olnud kogu inimkonna ajaloo vältel tõukejõuks.
Janukovõtš näib olevat üks neist, kes ei tule kunagi ise mõttele, et on midagi valesti teinud. Valitud riigipeana on Janukovõtš ebaseaduslikult süsteemi muutes õõnestanud omaenda jalgealust, seda ise mõistmata või tahtmata endale tunnistada.
Paljuski meenutab Viktor Fjodorovitš Nikolai Gogoli jutustuse külavanemat, kelle võim olenes peaaegu ainult tema tahtmisest, kuid kes mõnikord armastas kurti teeselda, eriti kui kuulis midagi, mida ta kuulda ei tahtnud. Janukovõtš ei ole hea näitleja, kuid tumma mängimine kukub tal üsna hästi välja.
Ehk mõlgub Janukovõtšil meeles aga hoopis Gogoli kelmikomöödia, kus rahanutsakuid voodimadratsi alla toppinud korrumpeerunud ametnik Hlestakov sunnitakse lõpuks põgenema. Võib vaid oletada, kas Janukovõtš on mõelnud, mis juhtub siis, kui tal ei õnnestu tulevikku endale soovitud suunas kallutada.
Euroopa sai aga taas õppetunni. Kuritegeliku minevikuga Janukovõtšist ei kasvanud riigipead, kes on õppinud mängima reeglite järgi ja loobunud autoritaarsusest, nagu lootsid paljud lääne eksperdid. Tihti polegi lääne jaoks ühemõtteliselt häid ega halbu juhtfiguure, sest nad kõik lähtuvad oma huvidest. Seetõttu tuleb pimeda usu ja soovunelmate asemel lähtuda tegelikest oludest ja reaalsetest tegudest.