Sigrid Kõiv: parim hotell kõrbes

Sigrid Kõiv Foto: SCANPIX

Kui Elroni juht ütles intervjuus, et nende peamine probleem aasta alguses oli allajäämine konkurentide PRile, siis kõlas see nagu seente ja herneste sõda. Seened ja herned ju tegelikult ei sõdi – miks nad peaksid, nad ei jaga ju midagi –, aga kui see multifilmis graafiliselt veenvalt välja pakkuda, siis võikski hakata uskuma, et nii ka on. Vaadates hiljem metsas tuimalt ühe jala peal seisvaid seeni, muutub arusaam reaalsusest.

Veendumus, et asjad on nii, nagu tead neid olevat, on üks osa järjepidevusest ja kindlustundest, mis lubab meil igal hommikul algava päev suhtes ootusi püstitada, plaane teha ja nende õnnestumist enam-vähem ette ennustada.

Kuid isegi monotoonselt kulgev põhjaeurooplane võib sattuda olukorda, kus reaalsus, nagu tema seda tunneb, muutub mittereaalsuse peegelduseks, ning hinnang, mis üleilmsetele nähtustele antud, on peeglitetaguses kontekstis kui mitte lausa kohatu, siis vähemalt naiivne ja seepärast piinlik.

See oli ilmselt kõige kallim üritus, kus ma ealeski viibinud olen. Eksootiline toimumispaik kaalus üles ajakirjanduslikus mõttes kesise sisu. Riigid ikka korraldavad sedasorti üritusi. Kui mitte muul põhjusel, siis julgeoleku kaalutlustel – et maailmas oleks mingi hulk inimesi, kes ei peaks seda tundmatuks ilmanurgaks, kus agressiivne naaber võib omatahtsi toimetada. Kui palju sellisel üritusel sisulisele poolele tähelepanu pühendatakse, on erinev ja sõltub suuresti kultuurist, sellest, mida väärtuslikuks peetakse.

Põhjas arvaksin, et sellise ürituse puhul on sisu vormist olulisem. Lõunas peetakse tähtsamaks külalislahkust, sisu sõltub külalistest rohkem kui korraldajatest.

Rikkaliku õhtusöögi juurde kuulusid ka kohalikud veinid, nii et hommikul mul tegelikult pea valutas. Liialdamisest tingitud peavalu vastu soovitavad asjatundjad võtta külma dušši – see sundivat keha adrenaliini tootma. Sattumine peeglitetagusele maale teeb sama triki.

Kui teemaks on moodne meedia, siis võiks üks lehetoimetaja end selles valdkonnas üsna hästi tunda. Nähtud on ju nii mõndagi. Argumente on kuuldud. Kriitikat rohkem kui küllalt. Ja lõpuks määrab tarbija eelistus suurel määral selle, kuhu, mida ja kuidas tehakse. Meediat võib õpetada ja kritiseerida, tarbijat mitte. Ajakirjanikud on sellega harjunud. Seda siin.

Ma nimetan meelega ainult piikondi, sest riikide ja rahvuste nimetamine võiks lugejas juba ette kujundada üleoleva hoiaku, mis tegelikult oleks põhjendamatu.

Kui ühe Kesk-Aasia riigi kõrge ametnik rääkis kõnepuldis täiesti siira näoga, kuidas tuleb hakata Facebooki reguleerima ja Twitterit tsenseerima, siis tekkis mulje, et see mees pole ilmselt eelmise päeva veinide degusteerimisest veel päriselt toibunud. Teine, sedapuhku slaavi päritolu kõneleja, tõi ajakirjandusliku vastutustundetuse näiteks iseenda, kes ta oli omakeelses kollases meedias paari pandud kohaliku modelliga – rumal lugu muidugi, kuid sellest leiti pinnas kogu meediapildi üldistamiseks. Kaukaasia ülikooli ajakirjandusõppejõud pajatas aga positiivsete uudiste tootmise tähtsust rahva meelsuse mõjutamiseks. Veel üks ­Aasiast pärit külaline pidas ettekande, kuidas end meedia eest kaitsta – ma ei teadnud, et meil on sõda, ja arutatakse kaitsetaktikaid.

Oojaa, võiks ju üleoleval toonil öelda, mida nemad sõna- ja valikuvabadusest ka teavad. Aga see oleks ülimalt ülekohtune – demokraatia etaloniks peetud lääneriigi mõttekoja liige käsitles samal üritusel sotsiaalvõrgustiku destruktiivset mõju araabia kevade näitel.

Sellel üpris spetsiifilisel, tänapäeva meediat käsitleval arutelul oli mitmes ettekandes ühine motiiv – muuta seda, kuidas tarbijad tegelikkust meedia kaudu tajuvad. Sotsiaalvõrgustikud on selles käsitluses meedia osa. Küsimus polnud selles, kui faktitruud on levivad sõnumid, vaid selles, kas tõlgendus ja reaktsioon kõnelejale meeldisid või ei.

Heakskiidumõmina ja hämmeldussusina järgi rahvusvahelise publiku hulgas arvaksin, et idas ja läänes, põhjas ja lõunas ei sõltu suhtumine mitte ilmakaarest, vaid millestki muust. Sageli vanusest, kindlasti harjumusest, aga veel millestki – suhtumise salajane koostisosa on võim. Kas suhtujal on seda või mitte või kas ta arvab endal seda olevat või mitte, see määrabki ära suhtumise, ning tollel päeval hakkas mulle tunduma, et see määrab rohkemgi kui vanus ja harjumused.

Trükiväljaanne on olemas. See lihtsalt on. Seda müüakse poes, see vedeleb diivanilaual ja säilib raamatukogus. Seda on muidugi üsna lihtne kokku korjata, kuid selle sajaprotsendiline õnnestumine on vähetõenäoline – alati suudab keegi enda valduses oleva numbri peita. Pealegi tekitab kokkukorjamine kui aktsioon alati lainetuse, mis tänapäeval väljub veebimeediasse ja muutub kõigile avalikuks, ka neile, kes muidu seda väljaannet ei loekski. Mis tahes konfiskeerimist võim mõne trükise suhtes toime paneb – see on tasuta reklaam.

Veebimeediaga on lihtsam. Ühe ühiku kadumine võib tekitada küll küsimusi (väärtuseta ühiku kallale ei lähe ju keegi), kuid varsti tulevad peale uued ühikud ja et ühega oli mingi jama, kes seda enam mäletab. Ning et toimetused reeglina ei taha materjale eemaldada – piinlik ju –, on nad järgmine kord ettevaatlikumad. Seda nimetatakse enesetsensuuriks ja see on päristsensuurist enamasti kümme kraadi kangem. See on info aeglane surm.

Eestis, ka Euroopas üldisemalt, on need diskussioonid ammu peetud, kuid globaalse küla tingimustes pole see enam tähtis – kes ei usu, vaadaku kaardilt, kui pisike osa maailmast on Euroopa. Isegi kui volüümi andmiseks lisada Kanada ja USA (ja Snowden on viimase usaldusväärtust kõvasti kahandanud), ei teki märkimisväärset ülekaalu. Maailm nihkub itta, sinna, kus need diskussioonid on pidamata, aga võim on kontsentreeritum, mis tähendab, et polegi väga palju põhjuseid, miks midagi arutada. On nagu on, ning kui blogijatele väike hingamisruum jätta, siis ei lähe asjad ka üle võlli.

Mistahes tsenseerimise ja reguleerimise eesmärk pole niisama sodimine. Kindlasti on ka inimesi, kes näevad selles omaenese tillukese jupijumala rahuldamist, kuid see on ebaoluline. Eesmärk on toota tegelikkust. Sellist, kus info konkurents puudub. Et tekiks veendumus, et nii nagu on, ongi antud võimaluste juures kõige paremini. Sest kui konkurentsi pole, siis ei ole ju võimalik ka kontrollida, kas nii on ikka hea nagu on. Kui majutada külalised hotelli keset kõrbe, sest see on parim hotell, ei saa selles hinnangus kahelda – võrrelda pole ju millegagi.

Ja mis jääb inimesele, kellel veel, enam või üldse mitte kunagi pole võimu juurde asja? Igasuguse ühiskonnakorralduse juures moodustavad just need inimesed enamuse. Neile jääb järele ainult pärismaailm, see, mis on füüsiline. Asjad ja nauding. Ja mälestus neist. Mäed peeglitagusel maastikul, mis meenutavad end alasti patjadele heitnud naisi.