Kristina Šmigun-Vähi

FOTO: A.Peegel

Kristina Šmigun-Vähi – sellist nimekuju ei kasuta temast rääkides tegelikult keegi, ikka on ta Kiku või äärmisel juhul Kristina – on vaieldamatult üks Eesti lähiajaloo armastatumaid ja enim kõneainet pakkunud sportlasi. Eesti suusatamise kõrgaastatel algasid talvised laupäeva- või pühapäevahommikud Lembitu Kuuse kaadritaguse häälega vürtsitatud reportaažidega sellest, kuidas Kristina võitles suusarajal venelannade, soomlannade, itaallannade, rootslannade ja muidugi konkurentidest suurimate – norralannadega.

Need olid ilusad hommikud, mis tõid päikese tuhandetesse Eesti kodudesse. Me kõik elasime läbi vägevaid võitlusi, mis andsid võimaluse tunda, et eestlane olla on ikka pagana vinge. Isegi tagasilööke oli kerge taluda, sest hingesopis pesitses teadmine, et küll Kristina järgmine kord jälle suudab. Ta oli võitleja.

Kristina loost on kirjutatud üks Eesti parimaid spordiraamatuid. Neid lehekülgi ahnelt endasse ahmides võis iga rakukesega tunnetada, mida tähendab tippsportlase elu. Kuidas tulevast võitjat juba plikatirtsuna läbi mängu koormustega harjutada, kuidas juba suuremana treeningutele pühendudes kõigest segavast loobuda, kuidas võistlusrajal viimast tõusunukki võttes piimhappest jalgadesse tekkivat meeletut valu taluda ja ületada. Kuidas võidelda ja võita.

Jah, Kristina karjäär oli uhke, kuid lisaks spordirajal peetud võistlustele oli see vürtsitatud ka teiste, tema enda jaoks ilmselt valusamate võitlustega. Mõnikord oli ta ise kurja juur, mõnikord mängis vingerpussi saatus.

1998. aasta esimene päev. Kristina ja tema armastatu Kristjan-Thor Vähi sõidavad lumesaaniga vastu puud. Kristina murrab rangluu ja kohe on selge, et pooleteise kuu pärast algav Nagano olümpia on rikutud. Kristina teeb kõik, et olla siiski olümpial. Ta võitleb saatusega ja 30 km distantsil tulebki rajale. Mis sellest, et oma mõõdupuude järgi matkatempos liikudes – ta on kohal.

Aasta hiljem. Kristina võidab Nove Mestos MK-etapi. Kodune meedia on pöördes ja ruttab võidukale piigale Tallinna lennujaama vastu. Kristina, kes väidetavalt sai eelmisel õhtul hilja magama ning ema Ruti sõnul on pisut «loppis» väljanägemisega, ei taha aga ajakirjanikest ega muudest vastutulijatest midagi kuulda. Koos õe Katriniga põgenetakse lennujaamast nii, et erutusest värisevad ootajad jäävad pika ninaga. Inimesed on pettunud. Hiljem palub Kristina vabandust ja kinnitab, et armastab Eesti inimesi, oma fänne ning võitleb end tagasi nende südamesse.

2002. aasta olümpia oleks võinud olla Kristina võistlus, kuid just selle eel saab suusataja teada, et tema dopinguproov osutus positiivseks. See on šokk Kristinale, aga ka kogu Eesti rahvale. «Sõnadega ma end kaitsta ei saa, kui proovid näitavad, et olen tarvitanud keelatud ainet. Loodan, et kõik laheneb. Kui mitte, siis hakkan võitlema,» kinnitab Kristina. Nädal hiljem selgub, et B-proov on puhas. Kristina tänab vanajumalat ja perekonda ning kinnitab Eesti rahvale: «Ma panen käe piiblile ja kinnitan, et olen absoluutselt puhas!» Olümpia on aga sellekski korraks rikutud.

2006. aasta Torino olümpiast saab lõpuks Kristina tähetund. Ta võidab kaks kuldmedalit ning miski ei viita sellele, et kaheksa aastat hiljem tõusevad tema kohale tumedad pilved. Kuid tõusevad. Täna peab juba ammu karjääri lõpetanud Kristina jälle uut võitlust. Just sealsamas Torino olümpial võetud dopinguproovide järelkontrollis leitakse molekule, mis viitavad keelatud ainete tarvitamisele.

Kristina kinnitab taas, et on puhas, ja läbib oma sõnade kinnituseks valedetektori testi. Neljapäeva õhtul vaatab ta «Aktuaalse kaamera» otse-eetris siiralt kaamerasse ja kinnitab, et pole kunagi keelatud aineid tarvitanud.

Seni on Kristina oma võitlused võitnud. Kuid keda või mida uskuda siis, kui tema B-proov kinnitab A-proovi positiivset näitu? Kas eelmised võidetud võitlused kaotavad siis oma tähenduse? Või väljub ta taas võitjana ja peab leppima tõenäosusega, et tal tuleb saatusega piike ristata elu lõpuni? Ükskõik, milline on vastus, kindlasti saame aga teada seda, kas Kristina on pidanud ausaid võitlusi.