Valle-Sten Maiste: valitu haiseb õrnalt

«Vabariigi sünnimärgid». Foto: Peeter Langovits

Valle-Sten Maiste arvustab värskes Sirbis ajakirjanik Kalle Muuli Eesti poliitilist lähiajalugu käsitlevaid raamatuid «Isamaa tagatuba» ja «Vabariigi sünnimärgid».

Kalle Muuli, Isamaa tagatuba. Toimetanud Karin Kastehein. Kujundanud Jan Garshnek. Tulimuld, 2012. 324 lk.
Kalle Muuli, Vabariigi sünnimärgid. Toimetanud Karin Kastehein. Kujundanud Jan Garshnek. Tulimuld, 2013. 364 lk.

Ühiskonnaelust huvitatud inimesed on Kalle Muuliga kohtunud üle kümne aasta, nädalast nädalasse, peaaegu igal pühapäeval, kuulates vaikides ära kõik krõbeda ja kibeda, mis Muulil öelda. Vahel õnnestub Muuli jutust noppida mõni põnev idee, mida toimetajana arendada. Sageli saab rahuldusega kogeda, kuidas Muuli aitab teraval toonil taastada ühiskonna riivatud õiglustunnet. Aga on ka hetki, kus Muuli üle keeb, pannes kuulaja taga igatsema aega, mil saadet «Olukorrast riigis» tegi koos Anvar Samostiga viimasega võrdselt heade maneeridega, rahulik ja emotsionaalselt eeskujulikult tasakaalukas Hannes Rumm.

Enim häirib Muuli raadioesinemiste puhul omakorda õiglustunnet riivav proportsioonide segiolek, mis käib kaasas kriitika ägeda laadiga. Ei ole haruldane, kui Muulist lihtsalt erineva temperamendi ja arusaamadega, aga muidu tore ning aus inimene, näiteks mõne iseenesest õilsa ja idealistliku, aga veidi eluvõõra ehk nn «intellektuaalselt huvitavaks» kutsutava mõtte autor saab «Olukorrast riigis» eetris vaata et keevalisema verbaalse nuhtluse osaliseks kui paadunud karjerist, populist või korruptant. Aga ega järjepidevast ühiskonna analüüsist huvitatul palju valida ole.

«Olukorrast riigis» on meie raadioeetris tavatult põhjalikult ette valmistatud ja distsiplineeritult läbi viidud arvamussaade, mis eristub ülejäänud nädalavahetuse rääkivate peade kokkusaamistest. Teistes seda laadi saadetes esineb vahel küll värvikaid persoone, kuid jutt pole tihti sisukam suvalise ajalehe või portaaliveeru läbi lugenud seltskonna nämmutustest. Muuli ja Samost näikse nii mõnigi kord olevat kiiganud ka stenogrammidesse, arengukavadesse ja seadustesse jms ning nende seisukohad põhinevad teemade läbimõtlemisel, mitte lobauimas juhuslikult pähe karanud assotsiatsioonidel.

Muuli lähiajaloost kirjutatud raamatute puhul üllatab aga ka nende laad, teoste vaimukus ja läbivalt heatahtlik toon. Raamatuautor Muuli näeb meie lähiminevikus ja selle kangelastes võrreldamatult rohkem ilu, kui julgeks loota raadioeetris kogetu põhjal. Ka meie poliitika arvukate inetuste esiletoomisel ei ela kirjutaja muuhulgas välja isiklikku frustratsiooni. Arusaadavalt on see­juures autorile toeks vaade pikemast perspektiivist ja ajalooliselt distantsilt, aga eriti just 1990. aastate poliitika vahetu idealistlikkus, mis tekitab praeguste kartellipoliitikute stagneerunud mõmina taustal nostalgiat. Muuli võiks oma raamatuis avalduvat autorimina veidigi ka raadios juurutada, et üks neist meediumidest, millega olen aastakümneid truult kaasas käinud, jupikese kuulajasõbralikum saaks.

Muuli raamatud on paeluvalt kirjutatud. Lugema ajendas neid eeskätt kohustus. Nende aines kuigivõrd ei huvitanudki – kõlab ehk veidralt, aga tõesti ei olnud igatsust kuulda taas midagi Indrek Kannikust, Heiki Kranichist või Siim Kallasest, liiati veel kõnealustele raamatutele omases pehmes, pealnäha teravate ja otsese probleemiasetuseta vormis. Veel vähem oli huvi lugeda Edgar Savisaare või Urmas Reinsalu kohta või mälu värskendada omaaegse jäägrikriisi ja 1990. aastate maffia tegemiste osas. Ometi said Muuli raamatud ühe hooga läbi loetud, nagu Mihkel Raua eksklusiiv-glamuurne «Must pori», olgugi et glamuurile Muuli ei rõhu.

Kui raamat on kaasahaarav, kas siis võibki sellele midagi ette heita? Liiati kui kaasneb ka hariv moment, teadvustuvad mitmedki lähiajaloo unustatud seigad, ning mõnedki inimesed, kelle kohta oled harjunud mäletama peamiselt halba, ilmnevad veidi ka heas valguses. Nõnda võib autorile andestada nii kohatise vähese mõtestamise- ja kontekstualiseerimise kui ka mitmete ehk asjakohaste või huvitavate teemade puudumisegi. Näiteks oleksin «Isamaa tagatoa» erastamispeatükki lugenud heal meelel dialoogis nende vaadetega, mida Ida-Euroopa, sh Sloveenia erastamise kohta võrdluses meie tööstuse saatusega on viimasel ajal  välja toodud (nt läinudsuvises majandusele pühendatud Vikerkaare topeltnumbris, Dorothee Bohle ja Bela Greskovitsi uurimustes jm).

Spekuleerides jäägrikriisi võimalike tagajärgede üle, toob Muuli näiteid niisuguste juhtumiste kohta teistes omaaegsetes liiduvabariikides pärast NSVLi lagunemist. Ehk kulunuks samalaadsed ja laiemadki võrdlused ära ka parteipoliitiliste päri- ja eksiteede kujutamise puhul.

Oleksin soovinud näha rohkem tähelepanu pööramist konformismi ja kollaboratsionismi teemale stagnatsiooniaja Eestis. Vilja Kiisler (Vikerkaar 2013, nr 3) on osutanud, et rubla- ja relvatehingute osas on õhus enam lahtisi otsi ja küsitavusi, kui Muuli neid näha on soovinud. Kuulda on olnud ka etteheiteid, et raamatud ei alluvat allikakriitikale, mistõttu paigutuvad žanriliselt ajalooliste jutustuste ideoloogiliselt kallutatud ja fundeerimata hämaralale. Kuid eks siis tuleb Muulit mitte usaldavatel lugejatel oma kriitilise lähenemisega välja tulla, osutada allikatele, et küsitavusi esile tuua. Loetavad ja menukad, muu hulgas arvukatele intervjuudele toetuvad raamatud võiksid inspireerida oma uurimusi kirjutama neid, keda toimunu erutab ja Muuli vaateviis ei rahulda.

Erinevalt raadiosaadetest Muuli raamatuis näpuganäitavat hukkamõistu ei viljele. Pigem juhitakse tähelepanu mõnedele teenimatult unustusse vajunud inimestele, nagu meie maksuseaduste väljatöötamist nõustanud Thomas P. Hart. Ometi ei tähenda see, et raamatuis puuduksid teravad probleemid. Ehkki võlur Rosimannus ja erakondade roosamanna on neis teisejärgulised tegelased, pakub Muuli hea sissevaate meie poliitikute kasvamisse poliittehnoloogiliste manipulatsioonide ja sahkerduste teel. Üks valdkond, mille tondid meie poliitika argipäeva tugevasti jätkuvalt kummitavad ja mille ajaloo avab Muuli suurepäraselt, on erakondade sisedemokraatia kuritarvitused. Siin ei säästa Muuli sarkasmi ja detaile oma poliitilistele sümpaatiatele vaatamata. Isamaaliste poliitikute jälk häältevarastamise saaga, mis ulatub Laari esimese valitsuse tagatoas teotsenud Jaanus Reisnerist Reinsaluni, laotub lugeja ette kogu oma tülgastavuses.

President kutsus uusaastakõnes keskenduma ideedele, kuid tubliks ideemeheks saab hõlpsamini, kui on olemas positsioon, ehkki positsioon ise pole sageli ideede toel saadud. Diplomaatia kubiseb vaevalt resonantsi leidvatest ideedest ja inimestest, kelle välis- ja kaitsepoliitika-alased mõtted on palju eredamad (positsiooni toel vahel Diplomaatiassegi pugevate) Kristiina Ojulandi või Urmas Reinsalu omadest. Viimaste targutuste esiloluga ei suuda võistelda aga isegi Anu Saagim. Samapalju muret kui asjaolu, et nahaalsete ja vahendeid valimata karjääriredelil hääl kipub vohama, teeb ka tõik, et ideed ei ole siin maailmas veel kõik.

Omad ideed on olnud riigivarastel ning juunikommunistidel või kellel tahes, kes oma tegutsemisvõimalusi pole enesele päris ise loonud või kätte võidelnud, vaid need kuidagi sahkerdanud või alatult saavutanud. Niisuguste inimeste puhul pole aga selge, kus läheb nende ideede ja omakasupüüdlikkuse ning mitte ainult ühiskonda riisuva, vaid ka ühiskonna ideaale ohvriks toova konformistliku kaasajooksikluse piir. Seepärast tuleb tähelepanu pöörata ka eetikale ja vaadata, missugused vahendid on ühtede või teiste ideedega esiletuleku taga. Võimu ümber trügivad tegelased teavad hästi, et kui saavutatakse positsioon, ei haiseta enam eriti, haisetakse vähe. Oluline on post kas või vahendeid valimata kätte saada, siis sind respekteeritakse, sõltumata sellest, kui palju sodi on su ümber olnud varem. Ei lubata kuigi kaua küsida, kellelt ja kuidas tuli valimiskampaania raha või millisest invaliidide kodust pealelaaditud bussitäie häältega erakonnas ja ühiskonnas esile saadi. President ise noomib isalikult oma veepealsetes faasides neid, kes niisuguseid küsimusi liiga kaua esitavad, veealustes faasides twitterdab solvanguidki.

Eesti ühiskonnas on toimunud väga palju näotuid asju, ilma oleks et vigu tunnistatud, kahetsetud. Kuidas ma loen puhta lehena Aivar Koka regionaalpoliitilisi ideid pärast kõike seda tülgastavat, mida ta on kriminaalide toel oma parteiorganisatsioonis korda saatnud? Ma pole kunagi aru saanud Postimehe arvamustoimetusest, kes avaldab neid ideid probleemitult nagu Ojulandigi omi. Miks peavad meediatarbijani ulatuma Sven Sesteri «majandusideed», mida töö ja hariduse asemel, mida saadikult eeldatakse, toestab abitute invaliidide häälega mahhineeritud positsioon. Kõik nad külastavad kuu aja pärast taas presidenti, haisedes vaid õige väheste arvates õige õrnalt.

Kalle Muuli ei lase meil oma raamatutes niisugust jama unustada, ent saavutab selle mõnusa sarkasmiga, nõnda, et lugeja meeleolu ei tumestu ja et meeles püsib ka hea, mis Eestis on viimastel aastakümnetel sündinud. Võiks koguni öelda, et Muuli on oma raamatutes saavutanud headki märkava lähenemislaadi, mida taotles president uusaastakõnes, kuid täiuslikumalt. On äärmiselt tore, et Muuli raamatut ostetakse ja loetakse. Just raamatu formaadis näib Muuli olevat leidnud oma nauditavama palge. Jääb vaid huviga oodata järgmisi teoseid, mida Muuli on juba ka lubanud.