Kalle Muuli: iseseisvuse taastamine oli kogu rahva kangelastegu

Ajakirjanik Kalle Muuli. Foto: Peeter Langovits

Aastaid Postimehes ja Eesti Päevalehes töötanud ning praegu Õpetajate Lehe peatoimetaja ametis olev ajakirjanik ja Eesti poliitilist lähiajalugu käsitlevate raamatute autor Kalle Muuli ütleb intervjuus Valle-Sten Maistele värskes Sirbis muu hulgas, et tuulutamiseks ja ühiskonna hoolivamaks muutmiseks kuluks Eestile ära vasakpoolne valitsus.

Sulle raadiosaadetes omase kirgliku keevalisuse asemel kohtab lugeja su raamatutes rahulikku, rafineeritud, koguni sooja humoorikust, seda koguni Savisaare osas. Kuidas sa raamatuid kirjutades oma lehe- ja eriti raadiominast nii palju erined?

Kalle Muuli: Olen kirglik ja emotsionaalne, aga kindlasti mitte kuri ja pahatahtlik inimene. Raadiosaates või leheloos kommenteerin ju enamasti ühtainust sündmust või tegu. Ja kui see tundub mulle must, siis ma ka ütlen, et see on must. Ja kui valge, siis valge. Eks muidugi ole ka halle toone ja varjundeid. Aga inimesi ei näe ma must-valgetena. Tagantjärele nende toimetamisi koos või pikema aja jooksul vaadates leiad ikka nii head kui halba. Eesti riigi taassünni aegu oli poliitikas ja poliitikutes palju idealismi, siirast head tahet. See teeb need inimesed mulle sümpaatseks isegi siis, kui nad on teinud suuri vigu ja väikesi sigadusi.

Eesti ajakirjanike raamatuid ei saa just alati kiita. Sageli portreteeritakse mõnd Galojani, lootuses, et figuur läheb kaubaks. Päris šokeeriv oli Tuuli Kochi raamat Savisaarest. Veider, et ei häbeneta välja anda sellist käkki. Millal tasub ajakirjanikul oma igapäevatöö ainesest mahukam käsitlus vormida?

Raamatut ei maksa ajakirjanikul enne ette võtta, kui tunned, et reporteritöö ja päevasündmuste kajastamine on end ammendanud. Neid kaht asja ühel ja samal ajal on raske hästi teha. Leheloo ja raamatu kirjutamine on väga erinevad tööd. Pommuudis või päevakommentaar on üksainus kirglik purtsatus sündmuste epitsentrist, aga raamat nõuab distantsi, keskendumist, tausta avamist ja detailide lihvimist, nii et tervik silme eest ära ei kaoks. Eesti ajakirjanike parimad raamatud on sündinud enamasti siis, kui nad on ajakirjanikutöö juba lõpetanud või end raamatu kirjutamiseks sellest tööst mõneks ajaks vabaks võtnud.

Maailmas on ajakirjanike raamatud tavalised, paljudel neist on ühiskonnas suur mõju. Meilgi on puudu mahukad käsitlused nii nõukogude aja konformismist kui hiljutisest majanduskriisist ja kinnisvarabuumist, aga ka meie maailmas ainulaadsest ettevõtete maksustamise süsteemist jne. Ühiskonnateemaliste raamatute sündi ei soosi aga ei teaduse rahastamise süsteem ega kulka.

Oleme nii väike rahvas, et meil pole jõudu isegi oma lähiajaloo tipphetki läbi kirjutada. Inimesi, kes seda võiksid teha, on lihtsalt nii vähe ja sündmusi palju. Kultuurilooga on ju samuti. Enn Kunila kurtis just hiljuti, et eesti kunstnikud on teinud küll häid pilte, aga pole kedagi, kes nendest ja nende loomingust häid raamatuid kirjutaks. Võib-olla parandab olukorda veidi see, et peagi hakkab küpsesse keskikka jõudma ja pensionieale lähenema see võrdlemisi suur ja nimekas ajakirjanike põlvkond, kes kerkis esile laulva revolutsiooni ajal. Mart Kadastik näib olevat pühendunud ilukirjandusele, aga Toomas Sildam, Toomas Mattson, Madis Jürgen, Hans H. Luik jt võiksid ju vähemalt memuaare kirjutada, kui enamaks aega ja tahtmist pole.

Kuidas määratled oma kahe hiljutise raamatu žanri, ülesannet, ambitsiooni? Keda ja milliseid sihte silmas pidades need on kirjutatud?

Mul ei olnud kõikehõlmavat ambitsiooni, aga midagi siiski. Laulva revolutsiooni ja Eesti riigi taastamise ajad olid ühed kõige ülevamad hetked meie rahva pikas ajaloos. Kuna ma juhtusin tol ajal töötama nii-öelda rindereporterina, siis olen kaua aega tundnud mingit poolteadlikku kohustust seda aega kuidagi jäädvustada ja edasi anda. Kõlab suureliselt, aga kuna laulev revolutsioon ja iseseisvuse taastamine oli kogu rahva kangelastegu, siis tahtsin oma raamatud kirjutada just kõige tavalisematele inimestele, kes selle kangelasteo üheskoos korda saatsid. Justkui tänutäheks või väikeseks mälestusmärgiks. See oli väga hoogne, põnev ja sündmusterohke aeg ning mu eesmärk oli kas või natukenegi selle ajastu hõngu raamatukaante vahele saada. Teen ainult asju, mida mulle meeldib teha, ja kindlasti ei olnud mu huvi ega eesmärk teha mingit uurimust või teadust. Kirjutades ei mõelnud ma eraldi noortele, iseseisvusajal sündinud inimestele. Ju pidasin lootusetuks neid lugema saada. Kummalisel kombel olen saanud päris palju tänukirju just väga noortelt inimestelt, isegi keskkooliõpilastelt, ja selle üle olen ma tõesti uhke.

Olen kuulnud etteheiteid, et allikaviidete puudumise tõttu on su raamatud ebausaldusväärsed.

«Isamaa tagatuba» ja «Vabariigi sünnimärgid» on peaaegu viimse lauseni allikapõhised tekstid ja kahe raamatu peale kokku ainult ühes peatükis on allikaks minu enda mälu. Muidu on iga lause taga ikka kas mõni dokument või asjaosaliste mäletused, igas väikseimaski detailis. Kui kirjutan, et ilm oli külm ja maa lumeta, või et ööbimispaik oli kuue metroopeatuse kaugusel, siis pole see ilukirjandus, vaid kellegi mälestus, mille paikapidavust olen omaaegsete ilmateadete ja linnaplaanide järgi püüdnud kontrollida. Kui raamatus on vigu – ja neid kindlasti on, siis pole põhjus minu luuleannis, vaid selles, et inimesed mäletavad asju valesti ja vahel ei ole võimalik mõnd huvitavat mälestust kuidagi kontrollida, aga kasutamata ei raatsi kah jätta. Huvi pärast proovisin korra oma teksti ka viidetega varustada, aga nägin siis, et see ei anna midagi juurde, vaid teeb loo ainult kohmakamaks ja lugemise tülikamaks. Väga suur osa infost pärineb intervjuudest, mis on tehtud spetsiaalselt raamatu tarbeks lubadusega, et ma ei avalda neid. Sellist klauslit olen kasutanud selleks, et inimesed oleksid oma meenutustes võimalikult detailsed ja avameelsed. Viidetest loobumine oli teadlik valik ja laias ilmas on samal kombel kirjutatud palju häid raamatuid.

Töötasid Postimehes, kui erakondade peasekretärid tulid välja Mart Kadastikku siunava avaldusega, et viimaste suhted Ansipi ja Reformierakonnaga ületavad sõltumatule ajakirjandusele mõistliku piiri. Postimehes töötamise ja koostöö tõttu kord aasta liberaaliks tunnistatud Anvar Samostiga on sind arvatud Reformierakonna suuvoodriks, ehkki Jürgen Ligiga olete pildunud vastastikku sappi teile mõlemale iseloomuliku talitsemata kirglikkusega. Isamaa teener oled niikuinii. Mitmeski asjas, sh maksupoliitikas oled esitanud jällegi üsnagi sotsiaaldemokratliku kaldega seisukohti. Kuidas sa iseloomustad oma ilmavaadet, veendumusi kodanikuna?

Jah, mind on sõimanud kõikide suuremate erakondade poliitikud. Mind on kahtlustatud varjatud koostöös kõigi suuremate erakondadega (kunagi süüdistas üks väljapaistev sotsiaaldemokraat mind isegi Keskerakonna huvide esindamises) ning ma ise olen kritiseerinud ja kiitnud samuti kõikide suuremate erakondade poliitikuid. See kõik käib ametiga loomuldasa kaasas ja midagi imelikku selles pole. Olin pikka aega selgelt parempoolse ilmavaatega, aga nüüd on see ilmselt tõesti hägustunud. Ent parempoolsed hoiakud ei ole takistanud mul kritiseerida ühegi parempoolse poliitiku või erakonna inetuid tegusid. Kui poliitik valetab või varastab, siis ei ole küsimus maailmavaates. Arvan, et enamik 1990. aastatel tehtud parempoolsetest reformidest olid vajalikud või isegi hädavajalikud. Mingil hetkel läksid aga asjad veidi viltu. Ilmselt siis, kui pärast Res Publica võimuletulekut aastal 2003 hakkasid suuremad erakonnad end kartellina Toompeale tsementeerima. Tulemuseks on erakondade liiga suur ja konkurentsitu mõjuvõim riigis ning erakondade juhtide liiga suur ja konkurentsitu mõjuvõim oma erakonnas. Arvan, et Eestile kuluks tubade tuulutamiseks ära vasakpoolne valitsus. Ehk muutuks sellega ühiskond ka natuke hoolivamaks ja sallivamaks. Iseasi on muidugi see, kas ja kuivõrd meie poliitikamaastiku vasakul tiival on üldse jõudu mõistliku vasakpoolse poliitika elluviimiseks ilma populismipuhanguteta.

Kuidas on sinu suhted poliitikutega aastakümnete jooksul muutunud?

Võiks arvata vastupidi, aga tegelikult on distants tasapisi kogu aeg kasvanud. Omal ajal olin peaaegu kõigi riigikogu liikmetega sina peal, käisin paljudel tipp-poliitikutel aeg-ajalt kodus külas, olen riigikogu esimehega tema tagakambris napsi võtnud ja peaministriga koos saunas käinud. Poliitikute ja poliitikaajakirjanike suhted olid 1990. aastate algul hoopis teistsugused, palju lähedasemad ja semulikumad. Sageli olid ju ajakirjanikud ja poliitikud tol ajal ikkagi ühel pool rindejoont, kus aeti koos Eesti asja, võideldi Moskvaga ja interrindega. See, mis tol ajal oli loomulik ja tavaline, oleks tänapäeval sageli isegi kutse-eetika rikkumine.

Kas erakonnad ei ole sulle teinud pakkumisi, millest on raske keelduda? Kas kõikenäinud küünikuna oled veendunud, et pragmaatiline muda tõmbab isegi nii kogenud, aatelise ja sügava inimese nagu Andres Herkel ühel hetkel endaga kaasa ja ei sünni midagi uut siin päikese all? Kas praegune uute erakondade loomise tuhin jätab sind külmaks?

Ikka on kutsutud ja pakutud. Eriti 1990. aastate algul. Vahepeal ei tahtnud mind keegi, aga viimasel ajal on jälle paar korda juttu tehtud. Õnneks või õnnetuseks pole ma suutnud välja mõelda ühtki tõsist põhjust, miks ma peaksin ametit vahetama. Ent ära iial ütle «iial». Kui ajakirjanikul sobiks mõnda erakonda kuuluda, siis Andres Herkeliga oleksin ma kindlasti hea meelega ühes erakonnas, isegi kui ma tema praeguse ürituse edusse eriti ei usu.

Mida aeg edasi, seda enam tajun probleemsena nõukogudeaegset kommunistlikku konformismi ja kollaboratsionismi. Sina kuulusid kommunistlikku parteisse, nägid neid asju lähemalt. Kust maalt oli sinu arvates nõukogude režiimiga koostöö arusaadav, kust läheb piir, millest alates uue aja ühiskondlikus elus kaasarääkimine ei ole enam aktsepteeritav?

Eestimaa Kommunistlikul Parteil oli tippajal vist üle 100 000 liikme. Selge, et enamik neist olid nii-öelda surnud hinged, passiivne mass, nii nagu ka praegustes kümme korda väiksemates parteides on hulgi poliitiliselt passiivseid inimesi. Kui Saksamaad natsismist puhastati, siis jaotati natsipartei liikmed mitmesse eri lahtrisse ja vaadati seejärel iga lahtri inimeste tegusid veel eraldi. Eestis tehti üheksakümnendate algul just see viga, et taheti kõiki kompartei liikmeid lüüa ühe vitsaga. See võimaldas kogu ürituse pöörata absurdiks, näidata, et kõigi 100 000 inimese kuulutamine rahvavaenlaseks või riigiametisse sobimatuks on jabur – mida see ka oli.

Minu meelest on üks olulisi asju palgatöö parteiaparaadis, aga ka seal on erinevaid seltskondi. Näiteks neid kommuniste, kes läksid keskkomiteesse või muule parteitööle alles Vaino Väljase kutsel 1988. aastal nagu Enn Põldroos ja Jaak Allik, ei paneks ma kindlasti ühte patta Karl Vaino liitlastega. Teine, märksa jäigem ja kitsam piir läheb muidugi sealt, kus on korda saadetud konkreetseid nurjatusi või isegi kuritegusid. Konkreetsete vaenutegude toimepanijate väljaselgitamisest olekski pidanud Eesti puhastamist alustama ja siis võib-olla samm-sammult ka pisut laiemalt ringi vaatama, mitte aga kõiki endisi kompartei liikmeid riigi ülesehitamisest püüdma eemale tõrjuda, nii nagu seda 1990. aastate algul ühe seaduseelnõuga äpardunult üritati.

Ometi on kõrgetel kohtadel lausa represseerimisele kaasaaitajad. Kuidas on võimalik, et Rait Marustest, kes lihtsalt keeldub intervjuust teemal, miks ta siunas omal ajal näotult äsja vangist vabanenud vabadusvõitlejaid, saab probleemitult tipp-poliitik? Miks ei räägi Ansip üksipulgi Jüri Kukega seonduvast jm, millega ta omaaegses ülikooli keemiaosakonnas noorkommunistina seotud oli? Jne. Mina ei usu, et inimese identiteet on katkestustega. Kui pole kahetsetud siiralt ja lõpuni, ollakse südametunnistusevastasteks tegudeks valmis ka edaspidi.

Kahetsus on loomulikult oluline ja võib-olla isegi kõige tähtsam asi. Siis saab ka mõista ja andestada. Aga kus ja kuidas kahetseda? Kas selleks, et mingid idiootidest või parteijüngritest netikommentaatorid taas millegi üle ilkuda saaksid? Ma ei näe sellel mõtet. Taas sõjajärgselt Saksamaalt mõõtu võttes: omal ajal oleks tulnud teha komisjonid või mingid kogud, kus otseselt okupatsioonivõimude teenistuses olnud inimesed oleksid saanud oma lood ära rääkida.

Väga paljud peavad Savisaart olemuselt venemeelseks. Mis sa sest arvad? Ta pole ju mingi Grenzsteini või Naani laadis filosoof, kes väikerahva iseolemisse põhimõtteliselt ei usu, ning on venelaste tiiva all olemise valinud eksistentsiaalsetel põhjustel?

1992. aasta jaanuaris, kui Savisaar tahtis peaministrina võimul püsimiseks riigis erakorralist olukorda välja kuulutada ja opositsioon talle selle eest umbusaldust avaldada üritas, sai ta algul oma tahtmise vene saadikute ja ülemnõukogus tol ajal olnud Vene kindralite toel. See oli minu teada esimene kord, kus ta venelastelt abi otsis, ja ajendiks oli minu meelest puhtalt hirm võimust ilma jääda. Ma ei tea, mida ta venelastele vastutasuks lubas või kas üldse midagi lubas, aga sellest hetkest hakkas Savisaare ja tema erakonna populaarsus venelaste seas kasvama. Hiljemgi end Eesti parteide vahel korduvalt nurka mänginuna oli venelastele toetumine Savisaarele mingis mõttes võib-olla juba poliitiline paratamatus. Praegu tundub tema käitumises olevat lisaks võimu­ihale ka tubli annus trotsi ja jonni, soovi oponente lihtsalt ärritada ja niisama ülbitseda.

Sinu viimasest raamatust ja raadiosaadetest on läbi kõlanud tugev iroonia Res Publica «sisedemokraatia» aadressil. Kas ei ulatu kõnealused probleemid selleni, et õnnis Mart Laar ei häbenenud eos põhimõtet «eesmärk pühitseb abinõu» ja on olnud järjest suurema kaliibriga tülgastavate mahhinatsioonide heakskiitja nn valgete jõudude seas. Kas ses osas oleks saanud minna midagi teisiti, kui Mart Laari asemel oleks olnud keegi sama võimekas, kel ka niisuguste asjade osas oleks jagunud kompromissitust ja ranget moraali?

Üks esimesi kordi, kui sugulasi ja sõpru parteikongressile hääletama sokutati, oli 1994. aasta juunis Isamaa üldkogul, kus Laar taas esimeheks valiti. Aga ma ei tähtsustaks siin isikuid üle. See ei olnud Laari idee ja küllap oleks samas olukorras samale liimile läinud paljud teisedki poliitikud. Laar oli kahtlemata hea peaminister ja hea erakonna esimees. Kõigil inimestel on nõrkusi ja Laari üks väheseid nõrkusi oli kalduvus keerutada, selle asemel et ütelda selge sõnaga «ei». Ma ei tea, mis siis oleks saanud, kui Laari asemel oleks olnud keegi sama võimekas, aga kompromissitum inimene. See on see jutt, et mis oleks, kui oleks. Et erakonna esimeheks ja peaministriks sai just Laar, tähendab seda, et kedagi teist sama võimekat, aga kompromissitumat lihtsalt polnud.

Töö eraväljaandes tähendab muuhulgas ju ka pidevat ressursinappusest põhjustatud lõputut mõttetut stressi ja jama. Millised on olnud sinu ajakirjanikukarjääri kõige õnnelikumad ja millised kõige kibedamad, kurvemad hetked?

Kuidagi on läinud nii, et olen paljudes kohtades juhtunud ikka esimene olema. Olin Postimehe (Edasi) esimene korrespondent Tallinnas, Kuku raadio legendaarse «Keskpäevatunni» esimene saatejuht koos Harri Tiidoga, Eesti Päevalehe esimene peatoimetaja. Kõikidest nendest «esimestest» on helgeid mälestusi. Aga midagi ülevamat ei saa vist ühegi ajakirjaniku töös ette tulla, kui kirjutada sellest, kuidas su rahvas end vabaks võitleb ja oma riigi taastab. Putšipäevad 1991. aasta augustis ei unune iial. Töötasin siis silmatäitki magamata peaaegu kolm ööpäeva järjest, läkitades uudiseid kõikvõimalikele välismaa meediakanalitele. Olin Stockholmi Eesti Päevalehelt saanud töövahendiks modemsidega sülearvuti, see väike tehnikaime oli tol ajal väga tõhus relv. Neil päevil oli küll tunne: kas nüüd või mitte iial.

Kõige kurvemad on olnud need hetked, kui on selgunud, et olen ülekohtune olnud ja kellelegi liiga teinud. Elan selliseid vigu väga raskelt üle. Viimasel ajal kurvastan kõige rohkem siis, kui kuulen tublide ja teenekate ja tegelikult täitsa heas vormis ajakirjanike ja pressifotograafide vallandamisest lihtsalt sel põhjusel, et nad tunduvad kas liiga vanad või liiga kallid või mõlemat. Inimestega ei tohiks nii käituda isegi siis, kui nad seda tõesti on. Kui meedia­väljaanne suhtub oma töötajatesse kui pelgalt kasumi teenimise vahenditesse, siis kardan, et ta võib lugejatesse samuti suhtuda.

Kas eesti meediatarbija suudab tulevikus vähegi arvestatava kvaliteediga erameediat ülal pidada? Mina elan kaasa, et ERRi portaal tõuseks väärikama ja kvaliteetsemana praeguste online-väljaannete kõrvale, häirib aga ERRi ja eriti ETV pugemine keskmise vaatajate massi ja poliitilise tasakaalunõude ees. Kas on lootusetu, et poliitikud lasevad rahaliselt üksjagu nende kontrolli all institutsioonides teha teravat ja head ajakirjandust?

Jah, seda on küll poliitikutest liig naiivne loota. Aga kuni me suudame ülal pidada oma riiki, seni suudame ülal pidada ka sõltumatut ajakirjandust. Või tuleks öelda vastupidi: kui kaob vaba ajakirjandus, kaovad ka muud vabadused ja riik takkapihta.

Oled olnud tööhull varakapitalistlikus Eestis, tööhullus keskkonnas, tööhullul ajal. Mõned kaashullud on manalas, teised maadlevad infarktidega. Kui palju on inimesel mõistlik pühenduda tööle, kuipalju on meie ühes ja ainsas elus muudki toredat, millest loobuda oleks kurb?

Iga asi omal ajal. Olen umbes tosin aastat oma elust tõesti ülemäära palju tööd rabanud. Ma ei ole erand, kõik vähegi tegusad inimesed elasid siis samasugust elu. See oli oma riigi ja vaba ajakirjanduse, aga ka iseenda ülesehitamise aeg. Hiljemalt koos eelmise sajandiga sai see aeg otsa. Jätsin siis suitsetamise maha, võtsin noore naise, hakkasin korralikult puhkama ja sporti tegema. Praegu olen heas füüsilises vormis: tennises kaotasin klubiturniiridel mullu terve aasta jooksul ainult ühe üksikmängu ja eeloleval sügisel kavatsen taas maratoni joosta. Vaimse vormi üle ei tihkaks samuti kurta: lisaks põhitööle Õpetajate Lehes on mul igal laupäeval Postimehes veerg ja igal pühapäeval Raadio 2-s saade, raamatuid olen kirjutanud ja kirjastanud kõigele sellele veel lisaks. Mul on väga õnnelik elu ja õnne valemiks on minu meelest ikka mõistlik tasakaal töö, pere ja harrastuste vahel.