Ott Karulin: sihtasutus Eesti Kultuur – kuidas seda juhtida?

Ott Karulin. Foto: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

Kultuuriministeerium on oma allasutuste sihtasutusteks muutmisega jõudmas poole peale, kuid siiani pole nende vastu usaldust ja skandaalid ei taha lõppeda, kirjutab Sirbi peatoimetaja Ott Karulin värskes lehenumbris.

Alari Rammo: «Nõukogu liikmete tasu on pigem sümboolne hüvitis, mitte kuldsed käerauad.»

Kultuuriministeerium on oma allasutuste sihtasutusteks muutmisega jõudmas poole peale, kuid siiani pole nende vastu usaldust ja skandaalid ei taha lõppeda.

Praegu tegutseb kultuuriministeeriumi valitsemisala 59st asutusest sihtasutusena 25. Eelmisel aastal jõuti lõpule teatrite sihtasutusteks muutmisega, oma järge ootab viimane kontserdiorganisatsioon. Kõige aeglasemalt on ümberkorraldused läinud senini muuseumivaldkonnas, kus riigiasutustena tegutseb veel paarkümmend mäluasutust. Kultuuriministeeriumi kantsleri Paavo Nõgene sõnul on ühiste sihtasutuste loomiseks käsil läbirääkimised mitme kohaliku omavalitsusega, kuid nendega jõutakse lõpule eeldatavasti 2017. aastal. «Eesti Kunstimuuseumi, Eesti Ajaloomuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumi osas ei ole otsuseid nende juriidilise tegevusvormi muutmise osas seni tehtud. Kui see kunagi jutuks tuleb, oleks vähemalt minu arvates asjakohane diskussioon, kas Eesti Rahva Muuseum ei võiks olla hoopis avalik-õiguslik institutsioon,» lisab Nõgene.

Sihtasutusena tegutsemise peamiste eelistena nähakse nii riigi kui organisatsioonide tasandil paindlikumat juhtimist ning varade kasutamist. Ain Roost, kes on juhtinud Endla teatrit nii riigi- kui sihtasutusena, ütleb: «Sihtasutuses on juhtimine ja vastutus lähemal. Nõukogu liikmed jälgivad pidevalt eelarve täitumist, saavad survestada omanike ringi, et nad vajadusel investeeriksid, et nende oma vara säiliks paremini. Sihtasutus saab ja võib oma varaga teha kõiki ärilisi tehinguid (müüa, rentida, pantida jms) nõukogu otsusel ja heakskiidul ning tulu jääb asutusele. Riigiasutus selliseid toiminguid teha ei tohtinud. Kui valitsus nendeks tehinguteks ka loa oleks andnud, läinuks kogu saadav tulu riigieelarvesse, mitte allasutusele.» Aastaid teatrinõunikuna töötanud ja nüüd Vene Teatrit juhtiv Tõnu Lensment lisab: «Riigiasutuse direktor ei saa ju iga jamaga ministri jutule joosta, aga sihtasutuse juhil on võimalik kohe nõukoguga asju arutada.» Tegelikult nägid sihtasutusena toimimises eelkõige head kõik Sirbi küsitlusele vastanud 18 sihtasutuse juhti. Sihtasutuse Kultuurileht juht Toomas Väljataga osutab siiski, et riigi- ja sihtasutusena tegutsemise erinevused nii suured ei olegi: «Viimastel aastatel riigi asutatud sihtasutuse üldine toimimine sarnaneb järjest enam riigiasutusega, näiteks finantseerimine ja arveldamine käib riigikassa kaudu. Formaalne side haldava ministeeriumiga on näiliselt lõdvem kui riigiasutusel, kuid sisuliselt on rahastamine ja seega ka oluliste otsuste tegemine võimalik vaid koostöös ministeeriumiga. Ka sihtasutuse põhikiri ja seal tehtavad muudatused on asutaja ainupädevus. Seega saab igapäevasest tegevusest kõrvale kalduda vaid nõukogu otsuse alusel või põhikirja muutmise kaudu.» Arusaadavalt äraootaval seisukohal on ka värskeimate sihtasutuste juhid, näiteks Jüri Leiten Eesti Kontserdist: «Organisatsioonid saavad lõppude lõpuks hakkama igas vormis tegutsedes, kuid riigi ja ministeeriumi põhjendused on sihtasutuseks muutmise osas jäänud nõrgaks. Seda enam, et lisandub rahaline kulutus ja hästi palju bürokraatiat! Seda on suhteliselt keeruline taluda. Võib-olla alguse asi.»

Ministri võimu ulatus

Kultuuriministeeriumi vähesele selgitustööle muutuste läbiviimisel viitab selle nädala Sirbis ka Marko Lõhmus, kes lahkus detsembris omal soovil Tallinna Filharmoonia direktori kohalt. Eelmist aastat jäävad meenutama ka kaks skandaali kultuuriasutuste juhtimisel. Esiteks Nuku- ja Noorsooteatri kehv majandusseis, mis viis Meelis Pai ametist vabastamiseni. Kantsler Nõgene näeb tekkinud olukorra põhjusena just riigiasutuse staatust: «Kui kultuuriministeerium ei suutnud teostada riigiasutuses sellist järelevalvet, et see ei satuks majandusraskustesse, siis tuleb midagi ette võtta. Nukuteatri direktor on korduvalt siin majas erinevatele inimestele aru andmas käinud, aga tulemus on ikka selline, et kultuuriministeeriumi tegevus oli selgelt puudulik.» Riigiasutusena tegutsemise ohtudega nõustub ka Eesti Vabaõhumuuseumi juht Merike Lang: «Kultuuriministeeriumi alluvuses on riigiasutuse direktor nagu suurvürst. Teeb, mis tahab ja siis, kui tuleb riigikontroll (kui tuleb), siis järsku avastatakse, et tegelikult on asjad korrast ära. Nõukogu saab aga igakuist infot ja kui nad vähegi töötavad vastutustundlikult, siis peaksid juhtimisvead olema harvemad.» Lensment meenutab, et juhtimisskandaale on olnud varemgi, näiteks Vanalinnastuudios 2004. aastal: «Direktor Anne Veesaar tekitas suure eelarvelise miinuse ja ainus, mida teha sai, oli ta lahti lasta, aga ei vastutanud keegi.»

Teiseks eelmise aasta kultuuriskandaaliks oli muidugi Kaur Kenderi ootamatu määramine Sirbi peatoimetaja kohusetäitjaks, mis tõstatas eriti teravalt küsimuse minister Rein Langi kui sihtasutuse asutaja esindaja volituste üle asutuse igapäevatöösse sekkuda. Alari Rammo Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidust (EMSL) nendib: «Tundub, et Lang vana juristina on igapäevaelu alla jäänud ja enam ei mäleta, mis see õigus täpselt on. Seaduse järgi määrab asutaja nõukogu liikmed ja neil võib veel olla mingeid omavahelisi kokkuleppeid, aga needki peavad tulenema selle asutuse põhikirjast ja arengukavadest.» Rammo jätkab: «Sihtasutused on päris korralikult seadustega reguleeritud, eriti riigi omad. Kui vaadata kultuurivaldkonna sihtasutuste põhikirju, siis on peaaegu kõigis lakooniline lause, et nõukogu liikme võib ilma põhjuseta igal ajal tagasi kutsuda. See näitab, et riik on pidanud vajalikuks end kindlustada ootamatusteks, sest ta saaks põhikirjas sätestada ka nii, et nõukogu liikme saab ennetähtaegselt tagasi kutsuda ainult kohustuste olulise rikkumise korral.» Kiireid vahetusi nõukogu koosseisus kasutas kultuuriministeerium nukuteatri kriisi ajal ning praegugi kuulub sihtasutuse Nuku viieliikmelisse nõukokku neli ametnikku.

Uus nõukogude aeg

Nagu juuresolevalt jooniselt näha, on enamikus kultuuriministeeriumi sihtasutustes ametnikel ja poliitikutel ülekaal. Seetõttu on sotsiaaldemokraat Jaak Allik lausa arvanud (Sirp 28. XI 2013), et kultuuris on alanud uus «nõukogude» võimu ajastu: «Reformierakondlik kultuurijuhtimine sarnaneb seejuures nagu kaks tilka vett kompartei harrastatuga. Kõik olulised kaadri- ja rahastamisalased otsused langetab paar inimest ministrikabineti (või parteikontori, suurt vahet ju ei ole) vaikuses. Mingitki kirjalikku jälge neist «suunistest» ei jää. Nende otsuste täitmise peavad kindlustama ametnikud, kasutades selleks «nõukogude» võimu suitsukatet. Oma suutmatuse või tegelike suunajate väljarääkimise korral kaotaks ametnik töö, kuid kuna nõukogude liikmete kohad on lisaks ametnikele antud enamikus valitsusparteide raha- või hääletoojaile, siis ei ole suuniste elluviimine üldjuhul raske.» Alliku paanika on siiski liialdatud. Nagu viitab ka Rammo, on sihtasutuste tegevus, sh asutajate, nõukogu ja juhatuse pädevus, seaduses väga täpselt reglementeeritud, lisades: «Sihtasutuste puhul tuleb küll mängu poliitilise juhtimise küsimus ja seda nii riigi kui kohalike omavalitsuste tasandil. Tegelikult pole üldjuhul poliitikuil küll mingit konkreetset kasu nõukogudesse kuuluda, aga miskipärast on neil ikkagi tunne, et tuleb omad pukki panna.» Kultuurivaldkonnas kuulub nõukogude politiseerimise probleem Lensmendi sõnul siiski minevikku: «Õnneks on see lastehaigus, et nõukogudesse poliitikuid topiti, nüüd üle läinud ja pigem otsitakse asjatundjaid.» Võib vahest tõesti nõustuda, et näiteks sotsiaaldemokraadist riigikogu liikme Indrek Saare kuulumine nii Rakvere kui NO99 teatri nõukokku tuleneb tema pikaajalisest kogemusest Rakvere Teatri juhina. Silmatorkav erand on Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed (MISA), mille nõukogu koosneb peale ametnike vaid riigikogu liikmetest. Kuigi MISA juht Tatjana Muravjova väidab kindlalt, et nõukokku kuuluvad riigikogu liikmed on «eksperdid integratsiooni, kodakondsuse ja migratsiooni valdkonnas», tõdeb Rammo isiklikule kogemusele tuginedes: «MISA valikud on olnud väga poliitiliselt juhitud juba aastaid. Seda on küll raske tõestada, aga olen ka ise käinud neile projekte hindamas; rahulikult öeldakse, millised on eelistused ja kuidas hindama peaks.»

Keda nõukokku saata?

Küsimus, kuivõrd peaks kultuuriasutuste nõukogudesse kaasama lisaks ametnikele ja poliitikutele ka valdkonna spetsialiste, siiski jääb. Nõgene, kes ise kuulub viie sihtasutuse nõukogusse, näeb nõukogusid eelkõige finantsjärelevalve-organina: «Valdkonna spetsialiste peabki nõukogudesse kutsuma, kuid kultuuriministeeriumile peab jääma võimalus saada sihtasutuses toimuva kohta pädevat ja regulaarset informatsiooni. Sellest, kui ministeeriumi jõuab ainult nõukogu koosoleku protokoll, ei piisa, et saada piisavat ülevaadet riigieelarvelise toetuse kasutamise kohta juba selle planeerimise faasis. Sellepärast on ka vajalik ministeeriumi esindajate kuulumine nõukogudesse.» Nagu jooniselt näha, ongi nõukogudesse kuulujate edetabeli tipus lisaks Nõgenele veel kolm praegust ja üks endine kultuuriministeeriumi ning üks rahandusministeeriumi ametnik.

Rammo väidab, et kultuuriministeeriumil kui asutajal on seadusega muidki võimalusi järelevalvet teostada kui oma töötajaid nõukogudesse saata. Ta selgitab: «Riigil on asutajana alati õigus saata sihtasutusse oma audiitor, ilma et selleks ametnikud nõukogus istuma peaksid. Mingite päästeoperatsioonide ajal võib tõesti mõistlik olla panna nõukogusse finantsinimesi, aga kui olukord taas stabiliseerub, peaks eelistama ikka valdkonna spetsialiste. Kultuuriasutuste puhul ei pruugi need spetsialistid olla loovisikud, sest loominguliste asjadega nõukogud ju ei tegele.» Viimast pole suur osa kultuuriinimesi endale ilmselt siiani teadvustanud, tajudes nõukokku kuulumist pigem sümboolse toetus­aktina mõnele organisatsioonile.

Nõukogu liikmete tööülesanded ja ootused nende kompetentsile on aga teistsugused, nagu viitab ka Eesti Draamateatri juht Rein Oja: «Oleme saanud nõukogu koosseisudelt juriidilist konsultatsiooni, auditeerimist ning oleme tegelenud ka rahastamise probleemidega. Loomingulisse tegevusse nõukogu ei sekku.» Lensment nendib, et kultuuriministeeriumil polegi piisavalt tööjõudu, et ise kõik nõukogud mehitada: «See, et nõunikud nõukogudes istuvad, on siiski hädalahendus. Tegelikult peaks ministeeriumis olema eraldi üksus, mis sihtasutuste ja nende vara haldamisega tegeleb ning nõukogude tööd koordineerib.» Sobivate inimeste vähesus võib endise filminõuniku ja praeguse Eesti Filmi Instituudi juhi Edith Sepa sõnul saada probleemiks ka valdkondade spetsialistide nõukogudesse kutsumisel: «Kui ise kuulusin nõukogusse, siis oli suhe valdkonna spetsialistide kasuks, aga see tekitas probleeme. Nüüd, lugedes aastatetaguseid Eesti Filmi Sihtasutuse nõukogu protokolle, tuleb aeg-ajalt esile otsuste kallutatus. Kui vaadata valdkonna spetsialistidest koosnenud nõukogu tehtud otsuseid, siis mõned isegi piiravad valdkonna arengut  ega näe nii-öelda suurt pilti, vaid oma kitsast huvi. Koosseis peaks olema võimalikult erapooletu ja laiahaardeline, lisaks tasakaalus ja vältima otseseid kasusaajaid. Filmivaldkonnas on selliseid inimesi vähe.» Sepaga nõustub ka Nõgene: «Ma olen väga päri, et valdkonna esindajad peaksid olema nõukogudesse kaasatud, aga panna puhtalt loovisikutele sihtasutuste finantstegevuse eest täielik vastutus oma isikliku varaga ei ole ilmselt hea mõte ja ma arvan, et seda ka ei soovita. Palju oleks neid loovisikuid, kes oleksid valmis vastutama oma varaga mitme miljoni eurose eelarvega asutuse eest?»

Rammo väidab siiski, et on keeruline panna mõni nõukogu liige oma isikliku varaga vastutama mõne sihtasutuse tegevuse eest: «See on küll vastutus, aga oma hoolsuskohustust rikutakse alles siis, kui ei käida koosolekutel või ei olda organisatsioonile lojaalne. Alles siis saab kedagi isiklikult vastutusele võtta. On väga raske tõmmata piiri, millal tekib isikliku vastutuse kohustus. Kui suvelavastus ebaõnnestub rahaliselt, sest oli halb ilm, siis pigem mitte, aga kui jäetakse teadlikult litsentsi­tasud maksmata, siis küll.» Seetõttu on ka küsitav, kas ametnikele peaks nõukogudesse kuulumise eest lisatasu maksma. Rammo jätkab: «Ametniku töö ongi järelevalve, seega pole lisatasu maksmine eriti õigustatud. Eestis on tuhandeid kasumit mitte taotlevat organisatsiooni, mille juhtorganite liikmed ei saa mingit tasu, sest see on auamet. See tasu on siiski pigem sümboolne hüvitis, mitte kuldsed käerauad. Seega ei näe ma siin väga suurt probleemi.» Nõukogudes istuvate ametnike tasustamist peab oluliseks ka Nõgene: «See on ikkagi lisakoormus ning enamasti ei jagu nõukogu materjalidega tegelemiseks aega tööpäevadel või tööajal. Eelmisel aastal sai ka ministrit veendud, et kui riik asutab juhtimiskompetentsi tõstmise eesmärgil sihtasutuse, siis ei ole aus, kui asutused peavad leidma oma vahenditest teiste töötajate arvelt raha nõukogu liikmete tasuks ehk riik peab suurenenud juhtimiskulud ise katma. Sellest aastast saidki kõik sihtasutused lisavahendeid nõukogu liikmete tasustamiseks, lisaks asutuses töötavate inimeste palgavahendite tõusule.»

Lahenduseks kaasasutajad

Olukorras, kus kultuuriministeeriumi ametnike töökoormus on mitmetes nõukogudes istumise tõttu suur ja finantsjärelevalveks vajalike oskustega loovisikuid liiga vähe, et kõigi riigi asutatud sihtasutuste nõukogud täita, võikski lahenduseks olla muude organisatsioonide kaasamine sihtasutuste asutamisel. Ministeerium ongi vähemalt muuseumide osas võtnud suuna kaasata kohalikke omavalitsusi. Nõgene: «Mina ei pea parimaks lahenduseks, et näiteks Hiiumaa või Saaremaa muuseumi juhitakse ning strateegilisi otsuseid tehakse Tallinnas aadressil Suur-Karja 23.» Sellega nõustub ka endine teatrinõunik Lensment: «Aspekt, mida Lang ministrina tähtsustas, oli kohalike omavalitsuste kaasamine sihtasutuste juhtimisse. Näiteks Rakvere teater, mille asutaja on ka linn. Kui linn poleks asutaja, kujuneks tema suhtumine teatrisse mingitel emotsionaalsetel või poliitilistel kaalutlustel. Nüüd on ta aga asutusega majanduslikult seotud ja vastutab selle eest.» Sihtasutuste kriitikud nagu Allik on aga väitnud, et nende asutamise taga on «soov veeretada riiklike kultuuriasutuste finantseerimisvastutus vähemalt osaliseltki omavalitsustele».

Seda hirmu on Lensmendi sõnul kas teadlikult või mitte süvendanud ka eelmine kultuuriminister: «Eks Lang õrritas ka, kui ütles, et kuna te olete eraõiguslikud, siis vaadake ise, kuidas hakkama saate.» Ta lisab: «Kohalikud omavalitsused kardavad, et kui nad on sihtasutuse kaasasutajad, siis keeratakse mõne aja pärast kogu rahastamine nende kraesse. Niikaua, kui meie kultuuripoliitika näeb ette mingi tegevuse toetamist, ei saa ju seda juhtuda.» Viimasega nõustub ka sihtasutuse Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid juht, endine ministeeriumi asekantsler Anton Pärn: «Kärpida saab ka riigiasutuste eelarvet ning neid samuti likvideerida. Sihtasutuse moodustajatel jääb alati võimalus asutuse tegevus lõpetada ning asutajatele tagastatakse neile kuulunud vara.»

Seega, kuigi Rammo nendib, et «eraõiguslikul sihtasutusel pole väga palju garantiisid, et neid jätkuvalt riiklikult toetatakse», ei pane see neid riigiasutustega võrreldes halvemasse seisu. Sihtasutuse asutamine riigi ja mõne koostööpartneri osalusel võib aga oluliselt aidata kaasa organisatsiooni eesmärkide saavutamisel, usub Margus Jurkatam, kes juhib riigi ja Tallinna Tehnikaülikooli koostöös asutatud Eesti Tervishoiu Muuseumi. Viimane on siiski erandlikult eelkõige sisulistel kaalutlustel riigiga kaasasutatud sihtasutus, kuivõrd ülejäänud mitme asutajaga sihtasutuste sünniloos on olulisemat rolli mänginud finants- ja haldusküsimused.