Enamik Kataloonia kodanikke on nii valimistel kui meeleavaldustel oma tahet selgelt väljendanud: nad tahavad oma tuleviku üle hääletada. Poolteist miljonit meest, naist ja last tulid septembris tänavatele, ühendades käed sümboliseerimaks oma solidaarsust ja vabadust, just nagu Balti riigid tegid aastal 1989. Ükski õige demokraat ei saa ignoreerida ega keelata sellist avaliku tahte jõudu.
Järgides meie valijate antud mandaati, leppisid Kataloonia valitus ja enamik opositsioonierakondi kokku enesemääramisreferendumis 9. novembriks 2014. Katalaanidelt küsitakse kaheosaline küsimus: «Kas Sa tahad, et Kataloonia oleks riik? Kui jah, kas Sa tahad et Kataloonia oleks iseseisev riik?» Kellelgi pole nendest küsimustest midagi karta, ehk ainult neil, kes tahaksid, et rahva soove eirataks.
Kataloonia ja Hispaania suhted pole päris need, mis nad olla võiks. Meie poliitilised õigused Hispaanias, mis kinnitati Hispaania parlamendiga kokku lepitud autonoomsusstatuudis ning kiideti hiljem heaks 2006. aasta rahvahääletusel, tühistati ühepoolselt Hispaania kohtuotsustega juulis 2010.
Minu valitsus, mida toetab 65 protsenti Kataloonia parlamendist, planeerib referendumit, mis korraldatakse avatult, läbipaistvalt ja rahumeelselt. Meil on kahju, et Hispaania valitsuse vastukaja on seni olnud nii vaenulik, kuid me peame jääma ustavaks Euroopa keskmes asetsevatele universaalsetele väärtustele, mis on kirjas ELi lepingus: «inimeste puutumatute ja võõrandamatute õiguste universaalsed põhiväärtused, vabadus ja demokraatia». Katalaani rahva soov oma tuleviku üle hääletada ei kao lihtsalt ära, isegi kui seda ignoreeritakse. Iga katse katalaane maha suruda või keelata nende tahe kukub läbi.