Juhtkiri: kauge kuuiku kajad

Eesti saadikuil on Brüsselis raske silma paista. Foto: Urmas Nemvalts

Eestist 2009. aastal Brüsselisse või Strasbourgi lähetatud kuue eurosaadiku tööaeg hakkab ümber saama. Veidi enam kui saja päeva pärast valitakse järgmised. Nende seas võib muidugi jätkata ka mõni nüüdseist, kuid esialgu on hägune veel seegi, kes lõpuks erakondade kandidaadinimekirjade tippu seatakse. Erinevalt läinud korrast ei otsusta nüüd lõpptulemust mitte parteikontori suva, vaid valijate toetus.

Üldjoontes võib Eesti esindajate tööd Euroopa südames hinnata vähemalt rahuldavaks. Postimees kõneles tänases lehes avaldatud põhjalikuma ülevaate tarvis mitme Euroopa institutsioone põhjalikumalt kajastava rahvusvahelise meediakanali ajakirjanikuga ning mitmel neist oli sisulisi kommentaare Eesti saadikute tegemiste kohta. See näitab, et tegemist pole olnud esindusega, kes käib lihtsalt palka välja võtmas (parlamendis tervikuna on avastatud selliseidki).

Samas tuleb leppida üldisema hinnanguga, et väikeriigi esindajatel on keeruline mitmesajaliikmelises parlamendis hästi silma paista, kui just ei õnnestu hankida mõnd alalist tähelepanu pälvivat olulist kohta. Neid kohti on aga napilt ning tahtjaid näiteks komisjoni esimehe kohtadele palju.

Pole midagi teha: kui sa oled endine Prantsusmaa rahandusminister, siis on tõenäolisem saada europarlamendis eelarvekomisjoni juhiks kui näiteks endisel Eesti rahandusministril.

Financial Timesi Brüsseli toimetuse juht Peter Spiegel tõdes, et väga mõjukad on mõnedki parlamendis käsitletavate eelnõude raportöörid – kuid need on üksikud näited, sest tõeliselt põhjapanevaid algatusi ei jagu kõigile. Erinevalt näiteks Eesti riigikogust europarlament ise eelnõusid ei algata, vaid tegeleb selle seadusandliku materjaliga, mis tuleb Euroopa Komisjonist. Silmapaistmine on eurosaadiku jaoks poliitiline kapital, mille nimel käib tegelikult päris tõsine rivaalitsemine.

Peab muidugi tõdema, et ega Eestis kaugel europarlamendi koridorides toimuvast ka ülearu sisulist ülevaadet ei ole. Selle taustal on mingid objektiivsed faktorid: teemad ei ole meediatarbija jaoks piisavalt huvitavad, arutusel olevad dokumendid ei haaku tingimata sellega, mis Eestis parasjagu päevakorral jne.

Samas on selge, et ükski Brüsselisse pääsenud poliitik, kes soovib veel kunagi saada tagasi valitud, ei saa lubada endale seda, et teda enam Tallinnas tänaval ära ei tunta. Poliitiku suhe valijaga on peaaegu sama intiimne nagu suhe abikaasaga.

Kaugsuhe lihtsalt ei toimi, ning kui selle nimel isegi mingit vaeva ei nähta, on tagajärjeks lahkuminek. Üks poliitiku nutikuse mõõdupuu on ka see, kuidas olla ühekorraga pildil Brüsselis ja Tallinnas.