Argo Ideon: käestlastud võimalus

Argo Ideon Foto: PEETER LANGOVITS/PM

Samal ajal, mil president Ilves kõneles Rootsis Kirunas e-tervise konverentsil vajadusest rajada tervishoiu infosüsteeme patsiendikeskselt, tuli Eestis riigikontroll välja üpris valgustava auditiga Eesti e-tervise projekti tegelikust seisust.

Seni on avalik tähelepanu püsinud põhiliselt digiretsepti teemal, mis tõepoolest toimib hästi. Tõenäoliselt on enamik meist läinud apteeki ning saanud vajaliku retseptiravimi hõlpsalt kätte dokumendi – ID-kaardi või passi – alusel. Väga meeldiv, ei mingit paberisõda. Tuleb vaid meeles pidada, et dokument koju ei unuks.

Üllatusega lugesin aga riigikontrolli auditi­juhi artiklist Postimehes, et meil on ammuilma juba valmis ka üleriigiline e-registratuuri süsteem, mis aga lihtsalt jäi riiulisse tolmuma.

Peale selle ilmneb, et digiregistratuuri unarusse jätmist põhjendatakse ka sellega, et patsiendid tahavad broneeringutes pidevalt muudatusi teha, neid tühistada, arstid tahavad visiidiaegu muuta jne. Kardetakse topeltbroneeringuid.

Selle peale peaks hüüatama «Tere talv!», sest kuidas siis veel e-registratuuri peaks juurutama, kui mitte koos kasutajale niisuguste elementaarsete võimaluste pakkumisega? Tuleb meelde üks vana ütlemine teenindussektorist: «Küll oleks hea tööd teha, kui ainult neid kliente segamas poleks.»

Paljud lugejad on kindlasti kasutanud reisi eel hotelli broneerimiseks veebilehte booking.com või muud analoogilist teenust. Seal saab valida sadade tuhandete majutusasutuste vahel üle maailma, broneerida tube, broneeringut tühistada või muuta, tellida lisateenuseid vms. Ning enamasti kõik see toimib, inimesed reisivad ja ööbivad eriliste probleemideta.

Arstiaegade broneerimine väikeses Eestis on tehniliselt mitu suurusjärku hõlpsam ülesanne. Et seda pole tervelt viie aasta jooksul suudetud tööle saada, tundub andestamatu möödalask. Mitte ainult sellepärast, et projektile on kulunud Eesti ja Euroo­pa maksumaksja raha, vaid ka sellepärast, et käest on lastud võimalus aidata väga paljusid Eesti inimesi, teha nende elu hõlpsamaks, vähendada närvikulu. Kui digiregistratuur praegu töötaks, ei kujutaks patsiendid elu selleta juba ettegi – nii, nagu tundub üpris mõeldamatu Eesti elu e-maksuameti või internetipanganduseta. Selge, et konkreetse seisaku taustal on palju muudki – haiglate erihuvid jne –, kuid ega see ol­e mingi õigustus.

Lugedes hiljuti Rein Raua artiklit Eesti probleemidest, tundus liialdusena autori väde, et Eestis vaid teeseldakse, nagu oleks meil endiselt edukas e-riik. Pärast riigikontrolli paljastusi aga hakka seda või isegi uskuma.